Central Park

Astusin täna pargist läbi. Ilus oli.

Peamine linn

USA peamine linn ehk pealinn on Washington DC.

Asub tema Marylandi ja Virginia osariikide kokkusaamisekohas ja on umbes nagu Vatikan, et suure linna sees on äkki üks eraldi omavalitsusüksus, ainult et erinevalt Vatikanist pole Washington DC eraldamiseks ehitatud müüri ega palgatud vahimehi. Igal pool on linn ja majad ning kaardi pealt saab vaadata, mis tänavast algab Washington DC ja mis tänaval on juba mingi muu omavalitsuse maa-ala. Selline tore kokkuleppeline värk. Ja piirid on muidugi kaardil joonlauaga tõmmatud, nii et Washington DC on ilus korrapärane romb.

Linnas käies ei saanud me muidugi aru, et kelle maal parasjagu asusime.

Sealkandi kiirteedel on ka mõne lõigu peal kolm erinevat märgistust - igaüks eraldi omavalitsuse reeglite järgi.

Aga eks me olime turistid ja kohe ei taibanud kõike ning lõpuks oli väga huvitav oma asukohta ja suunda määrata. Õhtul läks ju pimedaks ka ja...

Ja hommikul oli liiklus megaaeglane, nad on osadele kiirteedele valgusfoorid paigutanud.

Aga muidu oli kena, teed palju siledamad, kui New Yorgis.

Kapitooliumi me vaatasime üle, aga Valge Majani ei jõudnud kõndida, jalad olid muuseumitest täitsa väsinud.

Siin teised ka tegid pilte ja need kolm poissi palusid mu mehel teha pildi, kus nad kõik Kapitooliumi ees istuvad.
Ja politseinik kõndis ringi.

Üks muuseumitest National Malli piirkonnas.

Elumajad.

Loomaaeda me läksime sellepärast, et mina tahtsin pandasid näha. Neid eriti kuskil ju ei näidata.
Kahjuks nägi Washington DC-i loomaaed natuke hale välja, palju betooni ja väikesed puurid.
New York Citys on loomaaiad uhkemad.
Aga muidu Washington DC on palju puhtam ja vaiksem linn, kui New York City, madalam ka muidugi, pilvelõhkujaid nad ei luba ju sinna ehitada.
Metroo ei haise ja on puhas ja kõrgete lagedega ja rotte ma seal ei näinud, nii et igati broo.
Ja inimesed tunduvad olevat seal palju soojema südamega, kui njuujorklased.
Aga elama ma sinna ei kipu, sest New York on mu ära teinud ja hoiab enda küljes kinni :)

Sellised toredad sildid näitasid metroos, kuspool on see parkla, milles pikka päeva parkida ei saa, aga paariks tunniks saab oma auto jätta.
Nii umbes paar tundi kulub ju suudlemiseks, kui asi tõsine :)
***
USA-s on üldse pealinnadega selline tore lugu, et New York City näiteks pole New Yorgi maakonna pealinn vaid selleks on hoopis Albany (olete sellisest linnast kuulnud ?), aga New York Cityt peetakse selle eest maailma pealinnaks. Peab tunnistama, et ega siit tõesti kreisimasse kohta enam minna pole.

Kuidas nad kosmoses vetsus käivad?

Seda küsimust pidid lapsed tihti esitama. Aga eks täiskasvanuid huvitab see vast rohkemgi veel.

Need agregaadid abistavad kaaluta olekus kosmonaute ainevahetuse jääkidest lahtisaamisel.

Vasakpoolne on naistele, parempoolne meestele.

Meestele mõeldud aparaat lähemalt.
Kuidas neid täpselt kasutada, ma ei tea. Aga näevad küllalt hirmuäratavad välja.

Tahaks lennata, aga mitte eriti kõrgelt

Ma pean tunnistama, et paljude elusuuruses vanade ja uute lennumasinate ning rakettide nägemine lausa erutas mind :)

Olime Washington DC-s ja selle lähedal asuvas Smitshonian National Air and Space Museumi osas terve päeva (ühes osas üks päev, teises teine), kuni sulgemiseni.

Jalad väsisid muidugi hullult ära. Aga jube huvitav oli. Noh, mulle tehnika väga meeldib. Ja mu mehele on lennunduse värk peamine hobi, nii et tema oskas mulle iga masina juurde ka jutu rääkida. Ajalugu on tal nimelt teine hobi.

Aga lennukimootorite ja lennukitel kasutatavate relvade osakonnad jätsin ma siiski vahele.

Nagu oleks ise piloot, eks :) Tegelikult jookseb akna taga film.

Muuseumi uus osa, linnast väljas.
Sellest lennujuhtimistorni moodi osast saab vaadata lähedalasuvale Dullesi lennuväljale maanduvaid (ja ka sealt tõusvaid) lennukeid, samal ajal jälgides lennujuhi ees olevat ekraani ja kuulates lennujuhi ning pilootide kõnelusi.

See pilt on ongi tehtud tornist.
Seal kaugemal metsa sees asub Washington DC.

Muuseum seest.

II Maailmasõja aegne jaapanlaste ühekordseks kasutamiseks mõeldud enesetapu lennuk.
Lennuk lendas sakslastelt laenatud algelise rakettmootoriga ja sisaldas peaaegu 1,2 tonni lõhkeainet.
Kütust oli kaasas ainult ühes suunas lendamiseks, sest lenduril tagasiteed selle pommi otsas polnud.
Need olid põhiliselt mõeldud USA lennukikandjate põhjalaskmiseks ning lennukis olnud lendur hukkus plahvatuses.
Vabatahtlikest enesetapjatest puudust polnud.
Jaapanlased ise kutsusid neid pomme kirsiõiteks.
Vähemalt 15 laeva lasti nendega põhja või puruks.
Ma pean ütlema, et seal muuseumis tekkis mul tunne, et lennundus on arenenud eelkõige tänu sellele, et inimesed vihkavad üksteist nii kõvasti, et on võimelised looma järjest täiuslikemaid masinaid võimalikult suure koguse inimeste korraga tapmiseks.
Reisilennukeid oli muuseumis ainult natuke. Kole asi.

Jaan Tatika lennumasin ka siin :)

Millegipärast on lendava paadiga sõitjaid hulluks peetud :)

Vat selline rõõmsameelse välimusega lennuk.

Justkui kepsleks ringi.
Tiibade kuju on tingitud sellest, et lennukil on suur mootor ja et ta saaks propellerit vigastamata lennukiemalaevale maanduda, tuli kere kõrgemale tõsta ning tiivad vähe kõveraks kujundada.

Concorde. Võimas.

Kuri lennuk Enola Gay.

Sellesamaga visati maailma esimene tuumapomm Hiroshimale.

Siin sai jälle piloodiruumi vaadata.

Aga see tiibadega mees on sakslane Otto Lilienthal.

Tema oskas valmis teha esimese keharaskusega juhitava praktilise purilennuki. See nimelt ei purunenud kohe esimesel korral.

Kahjuks ükskord see asi ikkagi purunes ja Otto sai surma.

Raske lõug

2 minutit Washington DC loomaaia jõehobu elust.

Jõehobu mõtiskleb, kas tasub hakata allapoole ronima.

Mõtleb kohe jupp aega.

Kui otsus tehtud, siis tatsat-tatsat allapoole.

Ega kiiret pole selle asjaga.

Kui õnnelikult maandutud, tuleb mõelda, mis edasi saab.

Seniks saab õnneks oma pea raskema osa trepiastmele toetada.

Kevadiselt

Washington DC-s õitseb praegusel ajal rõõmsalt mingi puu. Eemalt nagu kirss, aga tegelikult vist midagi muud.

Külm sõda

Olime sel nädalal Washington DC-s ja käisime sealse Lennundusmuuseumi mõlemas osas - uus osa asub linnast väljas Dullesi lennujaama lähedal ja vana osa on keset linna.

Vanemas osas oli väljapanek külmast sõjast ehk siis kiirest kosmosevärgi arengu algusest võisteldes Nõukogude Liiduga.

Huvitav, kui inimestel omavahel üldse konkurentsi poleks, kas siis ka mingi areng toimuks.
Siin põkkuvad kaks kosmosejaama - tagumine roheline on Nõukogude Liidu oma ja siinpoolne on USA oma.

Raketimootorid



Siin on see aparaat, millega USA inimesed Kuul käisid, kaetud kuldse ja hõbedase fooliumiga ja veel mingi musta paberiga, mille paksus oli kõvasti alla milimeetri.
Foolium kaitses aparaati päikesekiirguse eest.

Koolilastele räägitakse kosmonaudi riietusest.
USA-s on kosmonaudid tegelikult astronaudid.

Siin on kosmosesüstik, millega saab Maa orbiidile ja tagasi lennata.

Süstiku tagumine osa.
***
Teiste fotojahtijate külmanägemused asuvad siin.

Kahekordne

Sellised toredad rongid meil siin.

Moodne sukasäär

Sukasäär on teatavasti raha hoidmise koht.

Tänapäeval on meil raha hoidmise sukasääred paigutatud panka ja pank hoiab neid muuhulgas ka sellistes kappides.

Kappides on serverid (server on põhimõtteliselt arvuti eksole, ainult et ilma monitori ja klaviatuuri ja muude selliste ebaoluliste aksessuaarideta, sisaldades selle eest hulgaliselt kõvakettaid ja protsessoreid) ja serverite kõvaketastel on meie raha ilusti kirjas.

No ja serverid suhtlevad omavahel ja muu tehnikaga nende juhtmete kaudu.

Kuna pangad on kole suured ja andmeid palju (nii suurt numbrit ilmselt pole veel leiutatud, kui palju neid andmeid on), siis on ka servereid palju. Näiteks ühe suurpanga ühes hoones on neid umbes 20 000.

Teisi fotode jahtijaid leiab siit.