Kõigepealt sadas lund ja siis tuli tuul vinge-vinge, mattis torm hinge-hinge.Pildil orava jäljed. Käis vist oma tõrusid otsimas, mis ta mu lillepottidesse suvel külvas.
Lillepotid paraku on toas soojas koos tõrudega.
Siis läksime granaatõunu otsima ja sattusime maanduvate lennukite alla.Vaatasime neid, tegime videot kah.
Kuna sel aastal New Yorgis müügil olevad granaatõunad on liiga heledad ja seega söögiks ei sobi, siis ostsime kasti mandariine.Mitte sellise kasti, nagu pildil on, ikka väiksema.
Mandariinid tulevad meile otse Hispaaniast. Õnneks mitte Hiinast.
Ma mõtlesin ükspäev sellele, et varsti on meil poes liha ja kartul ka Made in China. Hiina piim juba siin-seal ju liigub. Kahjuks nad valmistavad seda söögiks kõlbmatutest ainetest. Aga ka eestlane Jaan Tatikas proovis ju paekivist sealiha teha. Tema ei osanud, hiinlased kindlasti teeks ära.
Peale õhtusööki valasime õnne.See on minu mehe õnn siin.
Ja minu õnn.
Keskööks läksime Astoria parki, kaasas hõõgvein ja kaamera.Vein kulus hästi ära, sest väljas jätkus tuule puhumine ning külma oli 15 kraadi.
Tavaliselt alati on uusaastaöösel pargis inimesi olnud, aga seekord ei näinud me kedagi.
Ainult politseiauto seisis jõe ääres ja möödasõitev elektrimeeste auto laskis rõõmsalt tuutu.
Pargist tulles kohtasime kõveras kükitavat Miki Hiirt.Võibolla tal oli kõhuhaigus.
Mikihiirega samas aias lamas Grinch. See on see roheline asi seal maas. Keegi oli temast õhu välja lasknud.
Olgu meil kõigil siis sel aastal nii kena kui olla saab.
Mereelukate saali laes on elusuuruses vaala makett. See üleni mu aparaati ei mahtunud. 
