Sada miljonit

 

Miljonid ja Ameerika tähendavad tavaliselt raha, aga selles postituses otseselt mitte. Tänaseks on sada miljonit USA elanikku saanud vähemalt ühe vaktsiinidoosi. Mina ja mu mees ka. Kui siin said vaktsineerimisõiguse 50+ vanuses inimesed, broneerisin meile vaktsineerimise ajad turbovax.info lehel. Seal käis nii tihe sebimine, et kui endale sain aja 31. märtsiks ja hakkasin kohe mehele aega broneerima, siis talle sain esimese vaba aja 2. aprilliks. Broneerimine võttis aega, sest seal pidi paljudele küsimustele vastama ja iga hetkega vabad ajad kadusid. Broneeringud ja küsimustikule vastamise tõendi printisin välja, need tuli kaasa võtta.

Me soovisime saada Johnson&Johnsoni vaktsiini, seda jagati ainult kahes kohas - Manhattani keskel Javits Centeris (ülemisel pildil) ja Brooklynis ühes kohas. 

Javitsis on sõjaväelaste abiga kõik väga hästi organiseeritud. Tegemist on hiigelsuure, konverentsikeskuseks ehitatud hoonega, aga poisid juhatavad kõik sujuvalt õigetesse kohtadesse.

Esimene ametnik mõõtis temperatuuri, küsis, et ega ma ennast haigena tunne ja talle pidi näitama oma broneeringu kinnitust, aga mitte ID-kaarti. Ta vaatas, et olen Johnson&Johnsoni vaktsiini saaja ja andis mulle kaasa kollase jäätisepulga. Javitsis antakse ka Pfizeri vaktsiini, erivärviliste jäätisepulkadega sorteeriti vaktsiinisaajad siis ära. 

Selle pulga andsin enne järgmise ametniku juurde jõudmist ära sõdurpoisile, kes suunas Pfizeri vaktsiini saajad vasakule ja Johnsoni vaktsiini saajad paremale.

Kui mu mees kaks päeva hiljem sama vaktsiini saama läks, siis enam jäätisepulki ei jagatud vaid anti värviline kleeps rinda.

Kõik saalid olid järjekordade eraldamise linte täis, põrandatel suunakleepsud, nii et oma peaga ei pidanud mõtlema, kuhu minna.

Infotahvel teavitas, et selleks päevaks oli ennast sinna vaktsineerimisele kirja pannud 7819 inimest. Suuri rahvamasse polnud ega ka pikki sabasid. 

Järgmise ametniku juures pidi ID-kaardi ka esitama ja vastama küsimustele (nimi, sünniaeg, postiindeks, kas oled haige olnud, mille alusel kvalifitseerud vaktsineerimisele, kas allergiaid on, kas võtad verd vedeldavaid prepapraate jne., samad küsimused, millele juba aega broneerides olin vastanud).

Ametnike laudadel olid nummerdatud lambid, vabaks saanud laua juures läks lamp põlema ja rahvast suunav sõdurpoiss saatis vastavalt sellele inimesi ametnike juurde.

Kolmas etapp oli vaktsineerimine, kus pidi vastama samadele küsimustele, millele eelmise laua juures (ja ka internetis aega broneerides) olin vastanud. Seal küsiti ka, et kas olen parema- või vasakukäeline. Minule kui vasakukäelisele tehti süst paremasse kätte.

Pärast süsti saamist anti vaktsiinikaart ja suunati saali, kus võis istuda kaua tahad. Et olla kindel, et sul süstist halb ei hakka. Sealt võis endale ka veepudeli (või mitu) võtta.

Kui seal istusin, siis mängis ilus klaverimuusika ja ma algul mõtlesin, et see tuleb kõlaritest. Tegelikult seal oli päris klaver, mida keegi mängis. Kui ta lõpetas, siis rahvas plaksutas.

Kokku läks mul seal vast pool tundi - 15 minutit vaktsineerimiseks ja 15 minutit pärast istumiseks.

Matid ja hapnik juhuks, kui hakkab halb.

Selline kena klaver kõigile kasutamiseks.

Javits Centeri kõrvale on viimaste aastatega kerkinud uus klaastornide rajoon Hudson Yards. Seal on veel palju pooleli olevaid maju, täitsa põnev, milliseks see lõpuks kujuneb.

Igavate tornide vahelt võib leida ka ühe Zaha Hadidi loodud hoone (mitte siin minu piltidel). Nad oleks võinud kogu selle ala tema hoonetega katta, see oleks äge olnud (ja ulmekallis ilmselt).

Mul olid vaktsiini kõrvalmõjud ka. Vaktsiini saamise päeval ei olnud midagi viga, süstimise kohas oli  lihases sees nõrgalt selline tunne kui oled mesilaselt nõelata saanud. Järgmisel hommikul oli pea uimane ja nina ühelt poolt veidi kinni. Uimasus kestis terve päeva, õhtupoole tuli külmatunne ja tundsin ennast samuti nagu aasta tagasi koroonat põdedes (ma põdesin üsna kergelt). Siis kraadisin huvi pärast ennast. Oli lausa 38 kraadi. Öösel ka korra kraadisin, siis oli 37,6. Hommikul magasin kaua, ärkasin täiesti väljapuhanuna ja väga hea enesetundega. Palavikku ega muid haigustunnuseid rohkem ei olnud ega tulnud. Mu mehel ei olnud praktiliselt kõrvalmõjusid, vist oli veits uimasem olla kui muidu ja nina natuke vesine. Neil mu tuttavatel, kes on ka Johnson&Johnson vaktsiini saanud, kõrvalmõjusid ei olnud.

Alates 6. aprillist saavad ennast lasta vaktsineerida kõik, kes on vähemalt 16-aastased.

Moodsa kunsti nädal

 

Eelmisel nädalal käisin kahes moodsa kunsti muuseumis. Huvitav, mis ajani moodne kunst on moodne või siis kaasaegne? Neis muuseumites on teoseid ajast, kui ma polnud veel sündinud ja isegi kui mu ema polnud veel sündinud. Samas praeguseks olen ma jõudnud ikka, kus ma võiks vabalt olla vanaema, kui mul oleks mõni laps. Lihtsalt mõtlesin, et sõna moodne võib neis, kes alles hakkavad kunsti vastu huvi tundma, tekitada segadust, et mismõttes moodne. Moodsaks nimetas sellise kunsti ilmselt minu vanaema põlvkond.

Kui aga mõelda, et kunsti tegid inimesed juba 10 000 aastat tagasi, siis viimane sajand on kaasaeg jah.

Ma ei ole muidugi esimene inimene, kellel selle mõiste osas küsimusi on. Siin lehel on natuke seletatud, tsiteerin: 

"Mõningane segadus valitseb ka terminite osas. Kasutusel on nii mõisted kaasaegne kunst kui nüüdiskunst. Mõistet „kaasaegne“ on kasutatud väga laial ajaskaalal, vahel kogu Teise maailmasõja lõpule järgnenud perioodi kohta. Sisulises mõttes on „kaasaegne“ kunst omas ajas eesrindlik, uuenduslik kunst. Termin „nüüdiskunst“ sobib paremini kronoloogilisel teljel meile ajaliselt lähedase kunsti kohta, hõlmates viimaseid kümnendeid.

Nüüdiskunst, erinevalt meie kaasaegsest muusikast, kirjandusest või mistahes muust kultuurivaldkonnast, on kahjuks suurele osale ühiskonnast kauge, tundmatu ja võõras. Selle põhjuseks on inimeste vähene teadlikkus, kaasaegse kunsti vaatamise ja mõistmise kogemuse puudumine, millist olukorda Eesti haridussüsteem seni pole suutnud murda. Nüüdiskunsti populariseerimise missiooni ei võta enamasti enda kanda ka kunstnikud ega näituste kuraatorid, kelle meelest kunst peaks kõnelema enda eest ise. Aga ta ei tee seda. Kahjuks on kaasaegsed kunstiteosed tihtipeale ilma mingite vihjete või pidepunktide andmiseta raskesti mõistetavad, arusaamatud. Publik lahkub näitusesaalist õlgu kehitades ja eelarvamused tänapäevase kunsti kohta üksnes süvenevad."

Meil siin praegu muud meelelahutust eriti pole kui sport ja muuseumid ja linnast väljas loodus. 

Eelmisel esmaspäeval käisin MOMAs (Museum of Modern Art), sinna saavad ÜRO sissepääsukaarti omavad inimesed tasuta. Võibolla on endiselt ka reede õhtud sealt tasuta, pole uurinud. Tavakülastajale maksab pilet $25 ja seda ostes tuleb valida külastamise aeg. Praegu hajutatakse niimoodi külastajaid, et neid korraga poleks liiga palju. Mina läksin lihtsalt piletimüüja juurde, näitasin ÜRO kaarti ja ütlesin, et palun mulle tasuta pilet. Aega internetis enne ei broneerinud.

Enamus abstraktsest kunstist jätab mu külmaks (kui kunstnik räägiks juurde, et mis ta oma teost tehes mõtles, siis ilmselt oleks huvitavam), aga mõned asjad teevad lõbusa tuju. Sellepärast ma neis muuseumites käin, kui midagi paremat just teha pole. Kunagi sain näiteks sealsamas MOMAs teada, et Picasso skulptuurid teevad tuju heaks. Oli siin mõne aasta eest tema teostest suurem näitus. 

Esiplaanil olev asi on tugitool. Taga Andy Warholi supipurgid, mille eest MOMA käis välja 15 miljonit dollarit.

Klassikaline vanaaegne moodne kunst. Barnett Newmanni teos Abraham aastast 1949.

Muuseumi akendest avaneb vaade nii moodsale kui ka vanaaegsele Manhattani arhitektuurikunstile. 

Muuseumi poest saab moodsat kunsti kaasa osta. Näiteks vikerkaarevärvilisi joogiklaase.

Nüüd järgmine muuseum, Whitney. Seal ma polnud enne käinud, sest paar mu tuttavat, kes on kunstieluga vägagi kursis, ei kiitnud seda muuseumit üldse. Aga eelmisel nädalal sai seal kaks päeva tasuta käia ja ilm oli ka ilus soe, +27 (nädal hiljem oli -1 tagasi). Infoks, et praegu on neljapäeviti seal muuseumist piletihinnaks see summa, mida ise raatsid maksta (pay what you wish). 

Kui palju võiks maksta see teos (tekkidest torn)? Iseenesest praktiline. Nüüd mulle tundub, et mu mehe tööjubinate riiulid on ka puhas kunst. Mu mees on elektroonikainsener ning sellega kaasnevad pisikesed jubinad.

Järgmised neli pilti on teosest, mis võiks nagu kuuluda koroona aega, kui ei saa kodust välja minna. Sest siin on meisterdatud köök, kus kõik pinnad on kaetud pärlitega. Pisikesed silindrikujulised ja ümmargused pärlid absoluutselt iga pinna peal. Autor ameeriklanna Liza Lou, selle köögi tegemiseks kulus tal 5 aastat (1991-1996). 

Siin on video.

Vasakul on mikser taignakausis ja paremal kokaraamat.

2000 tillukest keraamilist nõu klaasriiulitel.

Neis muuseumites näeb põnevaid inimesi ka.

Whitney's on ülemistel korrustel väljas trepid ja terrassid, kus on Hudsoni jõele ja linnale toredad vaated. Muuseum on 8-korruseline.

See pole ülevalt alla kukkunud auto vaid on kunstiteos.

Hudsonile on tehtud uus park. Lähen seda siis vaatama, kui puud on lehes.

No ja Whitney poes müüakse ka värvilisi klaase.

Lõpetuseks kunstiteos, mille looja on meie kontori kohvimasin.

Tants koroonatestide ümber

 

Metropolitan Hospital Manhattanil East 96. tänaval 2. Avenüü poolt

Mul oli vaja külastada ühte asutust ja selleks oli vaja ette näidata koroonatesti negatiivne tulemus. Kuna ma polnud siinsetes testimiskohtades käinud, siis algul googeldasin tasuta kohti ja vastuse kättesaamise kiirus oli ka oluline. Paljud apteegid jm meditsiiniasutused ei näita testimise hindu vaid paluvad kõigepealt enda tervisekindlustuse firmale helistada ning küsida, kas nad katavad selle kulu. Testide hinnad võivad olla 30 dollarit või 200, kuidas kuskil. Aga paljudes kohtades saab tasuta testi teha ja testitakse ka nädalavahetustel. Lisaks on linna peal pop-up testimistelke, nende kohta saab googeldades info, et mis aegadel ja kus nad on.

Ka ei tahtnud ma minna mu kodu lähedal olevasse CityMD nimelisse raviasutusse, kus kõikvõimalikke teste tehakse. Sest seal on igal hommikul paaritunnised järjekorrad, seista tuleb õues ja laupäeval oli kolm kraadi külma. Ma käin sellest sabast peaaegu iga päev mööda, mõned on tulnud oma tooliga ja loevad raamatut. Seega on mul kujunenud arvamus neist CityMD järjekordadest (seda asutust on kõik linn täis ja neil on alati sabad ukse taga), et tegemist on tundidepikkuse ajaviitmisega potensiaalsete koroonahaigete läheduses. Kuigi päriselt haiged sabas muidugi ei seisa vist. Samas pelgasin ka mõtet olla suures haiglas koos paljude inimestega ruumis sees järjekorras. 

New Yorgi linna COVID-19 ametlikul lehel saab otsida omale tasuta testimiskoha. Mina läksin laupäeval Metropolitan Hospitali, sest olen seal kunagi perearsti juures käinud. Broneerisin endale aja ka, aga sellel mingit mõtet pole, sest testimine käib elava järjekorra alusel. Ja selles ruumis - OPD Building 3N16, mis veebilehel kirjas oli, testimist ei toimunud (võibolla sellepärast, et oli nädalavahetus).

Selline broneeringusüsteem on, aga selle peale ei pea oma aega raiskama. Ja vähemalt nädalavahetustel ei toimu testimist OPD Buildingu ruumis 3N16 vaid kiirabihoones, kuhu tuleb minna kõrvaluksest.

Allolevatel piltidel on see koht, kuhu veebileht testima juhatab. Laupäeval valitses seal kena tühjus, ainult telekad mängisid.

Algul haiglahoonesse jõudes hakkasin küsima, et kus ruum 3N16 asub. See neiu, kes temperatuuri kõigil sisenejatel mõõtis, ei teadnud, kus miskit asub. Ta palus haigla politseinikelt küsida. Haiglas on iga nurga peal politseinikud, neil on oma jaoskond seal. Politseinikud ka testimisest suurt ei teadnud, aga juhatasid mind kolmandale korrusele vastuvõturuumi, sest näitasin neile telefonis veebilehel olevat infot testimiskoha kohta. Kuna kolmandal korrusel oli tühjus ja uksel silt, et laupäeviti on kliinikus vastuvõtt 5. korrusel, siis läksin 5. korrusele. Seal olid leti taga kaks naist ja need teatasid peale oma arvutis sebimist, et testimine käib kiirabi ruumides, mis asuvad eraldi hoones. 

Kogu see kompleks on ju terve bloki suurune, nii et õiget ust otsides saab pooled sammud päeva normist täis teha. Eriti siis, kui seintel olevaid silte ja aedadel olevaid suuri värvilisi nooltega plakateid ignoreerid. 

Jõudsin ka veel kiirabi vastuvõtust küsida, et kuhu minema pean. No ja õues siis nägin kõiki neid viitasid ja silte, mida oleksin võinud haigla juurde jõudes lugeda.

Selle väikese ukse taga käib testimine ja vaktsineerimine.Vähemalt nädalavahetustel. Võibolla argipäevadel testitakse veebilehel viidatud ruumides.

Kui olin õige ukse üles leidnud, siis oma rõõmuks nägin, et järjekorda üldse polnud. Sain kohe ennast testimisele registreerida (pidin andma kuus allkirja, et olen igasuguste asjadega nõus ja kõigest teadlik ja et mul kui patsiendil on igasuguseid õiguseid ka). Peale küsitlemist trükiti välja ribakoodid ja juhatati testima. Testi tegi arstiüliõpilane, kes rääkis, et neid oli kõiki koolist ära praktikale saadetud. Proov võeti ninast, aga mitte väga sügavalt. Nii et kokku läks mul seal sees umbes 10 minutit. Tulemus lubati järgmisel päeval meilile saata. 

Selline kilest käepael anti testimisele minnes. Seal olid mu andmed peal (ja ribakood ja QR kood), aga kustutasin pildilt blogisse paneku puhul info ära. 

Pühapäeval ootasin oma meilile vastust, aga seda ei saabunud ega saabunud. Kuna mu mees tahtis ka ennast testida ja mul oli asi väga ruttu käinud, siis käisime temaga koos uuesti seal haiglas ja ta tegi ka testi. Küsisin seal uuesti, et millal ma vastuse saan, siis öeldi, et kaks päeva läheb. 

Kui esmaspäeva hommikuks veel mu meilile vastust polnud tulnud ja testimisele registreerides olin saanud emaili soovitusega teha MyCharti konto, siis tegin selle konto omale. Seal oli testi vastu juba pühapäeva hommikul kella poole kuuest olemas. Positiivne vastus. 

See on selline positiivsus, mis enesetundele mõjub negatiivselt. Sest mismõttes on mu koroonatest positiivne, kui mul mitte ühtegi sümptomit pole. Olin ju umbes aasta tagasi koroonas ja lisaks olen ajakirjandusest igasugustest sümptomitest lugenud. Mitte ühtegi mul pole. Viimati oli paar päeva nohu sügisel Kiievis ja kuna seal mind testiti mitu korda, siis see ka polnud koroonanohu.

Töökaaslasi teavitasin, sest igal nädalal ühel päeval käisin kontoris. Nad ehk nüüd jälgivad ka oma tervist. Ja kontor desinfitseeriti uuesti.

Mu mees tegi ka kohe omale konto ja tal oli seal testi vastus juba olemas. Negatiivne. Tal ka mingeid sümptomeid ei ole.

Igatahes olin nüüd väga huvitatud kordustestide tegemisest. Läksin vaatama, kui pikk on saba CityMD juures ja seal polnudki inimesi. Sain kohe sisse ja letti. Neil on selline süsteem, et kõigepealt seisad õues sabas, kui on saba (sest vastuvõturuum on pisike), siis annad oma telefoninumbri ja lähed koju nendelt tulevat sõnumit ootama. Nad teatavad tekstiga, et millal võib testima minna. Mulle tuli see sõnum umbes 15 minuti pärast.

CityMD-s pidin oma andmed (nimi, sünniaeg, aadress, telefoninumber) ühte pad'i sisestama, samuti skännima sinna oma ID-kaardi mõlemad küljed ja kindlustuse kaardi mõlemad küljed. Siis istusin ja ootasin, peale minu oli veel kolm inimest ootamas, rohkem korraga sisse ei lastud. 

Paar minutit sain istuda, siis kutsuti sisse. Mõõdeti vere hapnikusisaldust ja vererõhku, küsiti pikkust ja kaalu ja igasuguseid terviseandmeid. Seal tehti kiirtest ja öeldi, et vastus tuleb poole tunni jooksul meilile. Tegelikult tuli pooleteise tunni pärast. Seekord negatiivne tulemus.

Järgmiseks läksin Bellevue haiglasse tegema PCR testi. Bellevue on ka Manhattanil asuv sama süsteemi haigla, mis Metropolitangi.

Bellevues oli peale lõunat sabas ootamas 15 inimest.

Seal mõõdeti ka temperatuuri ja läksin fuajees olevasse sabasse seisma. 15 inimest oli mu ees, umbes 45 minutit ootamist, siis registreeriti mind testimisele. Seekord pidin andma ainult ühe allkirja ja mu ID kaart käidi desinfitseerimislapiga üle enne, kui see mulle tagasi anti.

Bellevue haigla fuajee, kus pidi ootama, et saada testimisele. Testi tehti õues olevas telgis, mis paistab klaasseina tagant.

Testima sain kohe peale regamist, selleks tuli õues olevasse telki minna. Öeldi, et vastuse saan 1-3 päeva jooksul. Tegelikult oli vastus olemas kella poole kuueks järgmisel hommikul. Seekord ka negatiivne.

Bellevue haigla siseõues oli väga soe ja üks põõsas juba õitsema läinud. Alles eelmisel ööl oli olnud 4 kraadi külma.

Seega on mul üks positiivne ja kaks negatiivset testitulemust. Tartu Ülikooli koroonainfo lehel on kirjas: "Kui proovid annavad valepositiivse tulemuse, siis käsitletakse nakkusohtlikena ka isikuid, kel vastavat haigust tegelikult ei ole.", seega ma hoian ka nüüd mõnda aega madalamat profiili, olen kodus. Ja kuna koroona levimise ning haiguse kulgemise kohta käiv info on endiselt pidevas muutumises, siis ma ei oskagi arvata, kas mul oli valepositiivne test või valenegatiivsed testid. Kuna tervis on endiselt suurepärane, siis kaldun arvama, et oli valepositiivne. Aga lõplikult otsustan selle üle nädala pärast. siis teen ka antikehade testi. Seda viimast tahan teha sellepärast, et näha, kas mu eelmisel kevadel tekkinud antikehad on veel alles.

Huvitav, kuhu ma nüüd statistikas sattusin? Positiivsete või negatiivsete hulka?

Igatahes eile helistati New Yorgi linna Test & Trace programmist, teatati, et neil on andmeid, et mul oli positiivne koroonatesti tulemus, küsitleti tervise ja mu viimase nädala liikumiste kohta ning et miks ma läksin testi tegema, anti hulganisti nõu ja paluti nädal aega kodus olla ning tervist jälgida. Võtsid teadmiseks, et kaks järgmist testi olid negatiivsed. Ning ühtlasi hakkan nüüd saama nädal aega iga päev telefoni küsitlust oma tervise kohta.

Kokkuvõtteks testide tegemise kohta võin öelda, et teenindamine oli väga sõbralik, enamasti kiire, küsimustele vastati alati lahkelt ja mõnikord valesti. Kõik, kellelt küsisin, et millal saan testitulemuse kätte, vastasid erinevalt ja vastasid valesti. Tulemused sain teada hiljemalt 16 tunni pärast (kiirtesti pooleteise tunni pärast).

Ilmad läksid ilusasti soojaks kohe peale naistepäeva, nii et pargis on jälle hea trenni teha. Eile kuulasin staadionil Neeme Raua saadet Siin (Kuku raadio), seal räägib Tiina Intelmann, kuidas Suurbritannia koroonaga tegeleb ja on väga asjalik intervjuu ka õiguskantsler Ülle Madisega.

Meie majja kolisid uued elanikud, kes olid prügikasti peale jätnud CityMD-st saadud dokumendid oma laste andmetega (nimed, sünniajad, terviseandmed). Isegi ei pidanud lehitsema hakkama, et lastest küllalt palju teada saada. Jällegi huvitav kultuurierinevus.

Aga kui teil on elu liiga rutiinseks läinud, tehke vahelduseks koroonatest ja võite saada ootamatu adrenaliinilaksu ning lisategevust vähemalt nädalaks. Loodetavasti olete siiski kõik terved ja positiivsed testitulemused jäävad ajalukku.

Edge and the City

Manhattani lääneserva on viimastel aastatel jõudsalt kerkinud Hudson Yardi kinnisvaraarendus. Sinna saab korteri ka omale osta, kui investeerimine Manhattanile tundub hea mõte olevat. Ja rentida saab ilusa vaatega kortereid (alates $3370/kuu).

Rohkem kui aasta tagasi käisin seal asuvas Vesselis ronimas. Aga Vessel pandi sel aastal päris kinni, sest hakkas enesetapjatele liiga palju meeldima (kolm noort inimest hüppasid sealt viimastel kuudel alla - ükshaaval, mitte korraga).

Ühes sealsetest uutest klaastornidest avati aasta tagasi vaateplatvorm Edge.  Tegemist on 304 meetri kõrgusel asuva suure rõduga, mille ümber on kõrged klaasseinad ja millelt saab linna peale ülevalt alla vaadata.

Koroona puhul hoiti seda vahepeal kinni, aga nüüd saab seal jälle käia. Piletit ostes tuleb valida ajavahemik, millal üles minna. Päikeseloojangu aegadel on pilet $10 kallim, aga saab pileti osta viimasesse ajavahemikku enne kõrgemat hinda ja siis lihtsalt hängida seal üleval niikaua, kui ise tahad ning loojangut vaadata. Seda ei kontrollita, kui kaua seal oled. Kuigi pileti järgi peaks vist tunni aja pärast alla tagasi minema. 

Võibolla siis hakatakse varem tulnud inimesi alla saatma, kui ilmad soojemaks lähevad ja rohkem rahvast hakkab üleval käima.

Hudson Yardi saab näiteks metrooga. Number 7 rong. Selline ilus puhas ja suht sügavale minev eskalaator on Manhattanil üsna haruldane. Hudson Yardi metroojaam on üks uuemaid ja pole veel jõutud ära reostada. Teised metroojaamad asuvad maapinnale lähemal ja on keskmiselt 100-aastase kultuurikihiga.

Edge on see kolmnurkne rõdu seal kõrgel üleval. Lift sõidab sinna 52 sekundiga.

Hudsoni jõe kallas. 

Vasakul olevad hallid triibud on rongid (lähedal on Penn Station). Kaarekujuline asi ümber vasakpoolse torni on High Line park, mis on tehtud kunagisele tänavate kohal kulgevale raudteele ja mille üks ots läbib Hudson Yardi.

Piltidel klikkides näeb neid suuremalt. Kuna kõik pildid on tehtud läbi klaasi (kas siseruumis läbi akna või väljas rõdul läbi rõduklaasi), siis parema nägemisega inimesed märkavad soovimatuid eriefekte, mida ma eemaldada ei viitsinud. 

Vasakul Hudsoni jõgi. Paremal pool üleval, majade vahel on näha natuke Central Parki (pruun laik sinise veesilmaga).

Vist sõbrapäevast aknale jäänud kleepsud.

Paremal on näha väljas olevat lahtine rõdu. Pilt on tehtud korrus kõrgemalt aknast. Rõdu nurgal endast pildi tegemiseks tuleb seista järjekorras. Pildistamiseks antakse aega 1 minut. Aga saab edukalt ka ilma järjekordadeta pilte teha, ei pea just sinna nurka ennast sättima. Sellist idülli, nagu Edge veebileht kohe alguses näitab, et vaatad vaimustunult rõdunurgast linna peale ja teised inimesed on kogu aeg rõdu teises servas, tavakülastaja endale lubada ei saa. Järjekord hingab kuklasse ja saba reguleerija mõõdab sinu nurgas seismise aega. Aga võid ju ka mitu korda sinna sappa seisma minna kuni oma selfidega lõpuks rahule jääd.

Rõdu põrandal olev klaasist aken on piisavalt udune ja kõrgusekartusest kiljuma ei pane. Selle akna peale pääsemiseks tuleb väikeses järjekorras seista ja kui järjekorra reguleerija sulle su platsi kätte juhatab, siis ta annab ühe minuti seal aelemiseks, et saaksid pikali selfisid teha. Püsti või kuidas iganes võib ka selfit teha ja isegi ei pea ju selfit tegema, võib niisama ka alla vaadata, aga millegipärast kõik viskuvad pikali ja pildistavad katkematult. Ning nooremad naised võtavad võimalikult palju riideid pildistamise ajaks seljast ära.

Juhtus olema ka täiskuu.

New Jersey kohal lendab helikopter.

The city

Vasakul Manhattan, keskel Hudsoni jõgi, paremal New Jersey ja taga paremal Staten Island. Ja 8000 km kaugusel teiselpool vett vist Iirimaa.

Naaberosariik New Jersey.

Päike loojub New Jersey poole

All paremal Madison Square Gardeni tuled (see ringikujuline hoone).

Empire State Buildingul oli sel õhtul punane ja roheline valgus.

Lõpetuseks ahv