Kodud kauniks

Käisime Woodhavenis, sest seal me polnud varem käinud. Kena väikekodanlik rajoon. Eriti meeldivad mulle ühekorruseliste majadega tänavad. Siinsed pildid siiski minu maitset ei väljenda vaid on sarjast Kodu kauniks ameeriklaste moodi.

Kui tahtsin sellest majast pilti hakata tegema, väljus killerkontsadega daam, kellel läks autoni jõudmiseks tubli viis minutit (või siis ka kolm). Trepp kõrge ka. Auto asus selle valge garaažiukse ees. 20-cm-te kontsadega autojuhtimine on minumeelest juba kõrgem pilotaaž, aga näe, inimesed suudavad.

Ho-ho-hoo

Brooklyni nurgas

Selle aasta tänupüha ilm oli väga ilus, päike paistis ja +11C. Käisime Greenpointis, see on poolakate linnaosa Brooklyni loodenurgas. Ostsime sealt omale süüa. Müüjad rääkisid minuga poola keeles. Ma kahte sõna poola keeles oskan - prosze (proše ehk palun) ja dziekuje (džinkujee ehk tänan). Leidsime jõe ääres ühe väikese kena pargi. Istusime soojadel kividel, võtsime päikest ja sõime suitsuvorsti rukkisaiaga.
Manhattanil oli muidugi Thanksgivingu paraad, aga me sinna kunagi ei jõua, sest see tehakse nii vara (kestab kell 9st 1ni). Me magame hommikuti, kui vaba päev on. Meile sobiks paraadi algus kell 1.

UFO-d olid ühte tänavasse oma sõiduriista maha jätnud.

See UFO-de sõiduriist on Kalifornias tehtud.

Koššer kohvik.

See pilt on seeriast Kodu kauniks.

Ajutised muutused

Mu koduarvuti hakkas tempe tegema ja meie kodus 24/7 käepärast olev tehniline abi tellis uue emaplaadi ära. Niikaua kui see teel on, on mu laual kombinatsioon vanast läpakast ja hunnikust juhtmetest. Paremal pool olev roheline trükiplaat, mille sisse saab USB juhtmeid torgata, on nüüdseks ilusasti oma kaane all. Kui mu arvuti jälle korda saab, siis muutub laud ka juhtmevabaks.

New Yorgi metroojaamades ei ole praegu selliseid sodihunnikuid nagu oli enne tormi. Tunneleid täitnud vesi viis kõik minema. Kauaks selline olukord muidugi kestma ei jää, sest ega prahti loopima harjunud inimesed selle paari nädalaga muutunud. Küll loobivad uue sodi rongiteedele. Rotte ka pole. Aga küll nemadki kiirelt siginevad.

Lõpetuseks kunstiline udupilt.

Esimene lumi. Tänaseks vana asi juba.

Esimene lumi oli meil juba kolmapäeval ära, aga erinevate tehniliste takistuste tõttu ei saanud siis kohe pilte üles panna ja nüüd on nad natuke vanad. Peaaegu nädal aega. Aga see ei tee neile midagi. Lumi tuli koos ehtsa põhjamaise pimeda ilma ja rõskusega, aga nagu ikka, seda oli ainult üks päev. Et inimesed siin soojal maal väga ära ei ehmataks, saadeti +17-kraadised päevad kohe järgi. 

Halloween jäi ka lumele jalgu.

34. tänav 5. Avenüü ja Broadway vahel.

Perroonil oli natuke puhast lund ka veel alles selleks ajaks, kui ma töölt koju läksin.

Bronxi kaudu linnast välja

Kunagi enne tormi ühel päeval käisime Bronxis, et näha Glen Islandit, see on väike saar nagu City Island, aga natuke kaugemal. Glen Island ei ole enam New Yorgis vaid on linnast väljas New Rochelle'i linna juures, Westchester County piirkonnas. Esimesel pildil on kiirteed, mille alt rattarada korraks läbi läheb. Bronxis on päris hea rattarada, aga et selleni jõuda, tuleb küllalt pikk maa sõita mööda koledaid kohti. Aga ilm oli ilus (pluss 20) ja siis polnud koledad kohad ka nii koledad.

Itaalias kasvab ka selline hein, nagu ma ühest blogist teada sain. See konkreetne hein on Pelham Bay pargis.

Rattarajad metsas.

Linna servas on hobusekasvandus, tund ratsutamist maksab $30.

Ratsutamisrada läheb rattaraja kõrval.

Me tegelikult ei teadnud, kuhu täpselt jõuame, aga äkki oli mets otsas ja olime suurte ilusate majade tänaval. Hooldatud krundid ja kohati väikeste mõisate mõõtu majad.

Glen Islandile viiva tee ääres on ka paadisadamad.

Ma vaatan nüüd, et olen pildistanud põhiliselt saksa päkapikumaju. Suuri päkapikumaju :) Aga Glen Islandile me ei läinudki, selle külastamiseks peab olema pargi pass ja jõudsime natuke hilja ka. No läheme kunagi teine kord.

Pikk tee düünideni

Täna oli kena rannailm (soe tuul, päike ja pluss 17 vähemalt) võrreldes kolmapäevase lumesaju ja miinus kolme kraadiga. Nii et läksime jälle ratastega sõitma. Sõitsime randa :) Astoriast Brighton Beachini. Sinnajõudmiseks kulus koos söögi- ja pildistamispausidega 3,5 tundi, sõitsime kokku 50 km. All rannas sõitsime mõnes kohas mitu korda edasi tagasi.Brooklynist tagasi tulime metrooga, sest väljas läks pimedaks ja pimedas pole huvitav sõita. Võibolla poleks füüsiliselt jõudnud ka.

Esimesel pildil on Long Island Citys ühe laohoone juurde tekkinud uus järv. Vesi tuli East Riverist, aga tagasi kõik vesi enam ei läinud. Siia auku peaks kunagi maja tulema.

Sõitsime kõigepealt Downtown Brooklynisse ja sealt mere äärde Shore Parkway Greenway jalgrattarajale. See rada läheb Verrazano Narrows silla alt läbi ja seda mööda saab Coney Islandile üsna lähedale.

Verrazano Narrows Bridge

Enne tormi oli rattarada umbes sellises seisus. Mitte kõige ilusam, aga sõidetav.

Torm viis osa teed minema. Tegelikult päris suure osa.

Coney Islandi majade vahele on düünid tekkinud. See liiv oli varem saja meetri kaugusel rannas. Ja siin oli sõidutee.

Osad autod olid liiva alla jäänud. Üleni.

Ja see liiv peaks olema kakssada meetrit lõuna pool.

Võibolla on liiva all veel mõni auto.

Manhattan Beachi kandis olev tänav. Seal oli vesi koos muda ja liivaga tulnud mitmesaja meetri kaugusele rannast.

Siin oleks nagu jääminek Peipsi ääres. Meri lükkas kivihunnikud lihtsalt vastu maju.

Päike hakkas loojuma

Keegi armastab kasse

Arhitektuurinäiteid Manhattan Beachi kandist.

Merest tulnud asjad

Brighton Beachi boardwalk

Liiv tuli rannast siia mõne tunniga. Tagasi viiakse ilmselt nädalaid.