Kolisin 4. märtsil Eestisse tagasi. Nii et 17 aastat kestnud reis USAsse sai sellega läbi. Kui kunagi New Yorki kolimine päevakorda tuli ja mul polnud aimugi, mis ees ootab, siis üks mu sõber ütles, et kujuta ette, et lähed pikale reisile. Tagantjärgi tundubki see nagu üks pikk reis. Seesama sõber kolis pool aastat enne mu äraminekut Eestist Tokiosse ja elab seal siiani.
Käisin viimasel New Yorgis olemise päeval Rockefelleri keskuses Eesti lipu juures selfie`t tegemas
Tagasitulemist hakkasime plaanima vist kolme aasta eest. Sest mu ema on 83-aastane, elab üksi metsas ning tema pärast seitsme maa ja mere tagant muretsemine oli tegelikult suht raske. Ja enne pensionile minekut tahaks leida omale päris oma kodu :)
Mu mees oleks mõne aasta eest juba tulnud, aga kuna Eesti sai ÜRO Julgeolekunõukokku, siis mu töölepingut pikendati selle aasta veebruari lõpuni ja ma varem poleks tahtnud sealt ära tulla. Töö oli omamoodi põnev, kuigi ma pole diplomaat ja ametnikutöö muutus paljuski igavaks rutiiniks. Samas seltskond oli väga vahva ja paljudest neist tunnen juba puudust.
Siin me oleme, ÜRO Julgeolekunõukogu saalis.
Asju pakkima hakkasime suvel, sest mees kolis juba oktoobris Eestisse ja enne pidi muidugi ise oma asjade kaasavõtmise ja äraviskamise või laialijagamise ära otsustama. Mööblit me üle ookeani kaasa vedama ei hakanud, see lihtsalt ei tasu ära. Aga riideid, jalanõusid, elektroonikat ja emotsionaalse väärtusega träni oli nii umbes 8 kuupmeetrit kogunenud. Osa kolast tõime varasemate reisidega kaasa, osa on hetkel veel kuskil merel. Nii et viimase pool aastat olen suht väheste asjadega hakkama saanud ja pole hullu midagi. Ainult oma desktop arvutist tunnen puudust. Tableti ja telefoniga on mõningaid asju kehvem ja aeganõudvam teha. Õnneks aega mul on, sest tööle ma kohe praegu ei lähe. Meie elu siin sisseseadmiseks on mul seda töövaba aega vaja. Mees sai omale väga hea töökoha kohe, kui tööturul kandideerima hakkas, nii et Eesti on meid igati hästi vastu võtnud.
Oma USA tuludeklaratsiooni saime esitada juba 24. jaanuaril, nii et sellega saime enne äratulekut kõik ilusti korda. Me nimelt tahtsime sulgeda oma USA pangaarve enne lahkumist ja kuna maksude maksmine käis otse pangaarvelt, siis oli vaja kõikide tehingutega ühele poole saada.
New Yorgis küsisid sõbrad, et millest Eestis puudust tundma hakkan. Arvasin, et päikesest. Aga see esimene nädal, mis siin olen olnud, on iga päev päike paistnud. Kevad ju ja imelised päikeseloojangud.
Puudust hakkan tundma pikast suvest ja ookeanist. New Yorgis on ookean, ujuda saab poole oktoobrini ja randu on linnas ning linna lähedal miljon. New York on väga põnev linn ja Manhattani vibe'i jään igatsema. Tipptasemel kultuuri (ei saanud jazzist isu täis) ja kogu maailma toiduvalikut. Lõpmatult palju huvitavaid, tolerantseid inimesi. Ägedad majad, ilusad pargid. Kõik eluks vajalik on olemas (k.a. Eesti Peakonsulaat) ja ühistranspordiga saab igale poole. Ilus loodus kohe linnast välja sõites - mäed ja metsad ja suured jõed ja järved.
Seda küsiti ka, et kas ma ei karda minna, sest Euroopas on ju sõda. Aga kõik mu kallid inimesed on Eestis, mis mõttes ma jään üksi ookeani taha redutama. Oma inimesed ja nendega koos veedetud aeg on elus kõige olulisem.
Kuna suht hiljuti sai veel üks torn keset linna valmis, siis vaatasin ka selle üle. One Summit Vanderbilt, üle 400 meetri kõrge. Juhtus olema lahedalt pilvine ilm ja äge oli ülevalt vaadata, kuidas linn kadus pilvede alla ja kohati jälle välja ilmus.
Aga enne äratulekut võtsin nädalaks aja maha ja puhkasin Kariibi mere saarel Sint Maartenil. Sest ilmselt sinnakanti ma enam kunagi ei satu. Edaspidi tuleb mingeid muid, Euroopale lähemal asuvaid lõunamaa saari avastada. Loodetavasti hullunud vene tsaar ei hävita Euroopat ja rahu saabub maa peale.
Esimesel hommikul Sint Maartenil tervitas mind vikerkaar.
Ostsin omale kaabulotu ja päevapikkuse snorgeldamisreisi ümber saare (nägin esimest korda elus raisid). Paadil pakuti piiramatult kokteile (aga ka alkoholivabalt oli kena ilusal sinisel merel olla) ja lõunat käisime söömas saare Prantsusmaale kuuluval osal. Kohalikud grilltoidud on superhead.
Ilus saar, aga keset talve päeval päris kuum ja vahel käivad orkaanid üle.
Ja siis enne päriselt ära tulemist elasin nädala Manhattani all-linnas Hiltoni hotellis 51. korrusel. Lihtsalt niisama. Sest kõik need 17 aastat olin elanud Queensi linnaosas Astorias 1. korrusel. Mõtlesin, et proovin korraks elu ka kõrgemal. Ja ühtlasi olen New Yorgis vahelduseks ka turist.
Selline mõnus puhkus suurlinna vaadetega.
Ukrainlaste toetuseks olid paljud hooned Ukraina lipuvärvides.Vaade mu hotellitoast.
Eestisse saabudes korraldasin kohe lennujaamas omale adrenaliinilaksu. Kohale sain sujuvalt, Finnairi New York-Helsingi lend oli enamvähem tühi, nagu koroona-aastatel on kombeks saanud. Aga Tallinna jõudes olin suht väsinud, 35 tundi magamata. Margit oli jälle nii kena ja tuli mulle vastu ja viis mu hotelli. Ja seal siis avastasin, et olin ühe kohvri lennujaama maha jätnud. Käsipagasi kohvri, milles olid muuhulgas kaks välist kõvaketast kogu meie pere eluga. Pluss igasuguseid olulisi dokumente, mille sattumine võõraste kätte mul küll plaanitud polnud. Selleks saidki nad just käsipagasisse pandud. Ühesõnaga, tuli lennujaama tagasi kihutada. Järvevana teele oli saabunud tipptund ja et meelelahutus oleks täiuslik, siis oli keegi ka oma auto sinnasamasse katusele keeranud ning ühe sõidurea blokeerinud. Venisime lennujaama poole teosammul ja ma kujutasin ette, kuidas keegi oli juba leidnud parkimiplatsi kõrvalt mu kohvri ja selle kaasa võtnud. Helistasin ka muidugi lennujaama infosse, kus on lost and found teenus, aga nad ei teadnud mu kohvrist midagi. Tund pärast mu lahkumist jõudsime lennujaama tagasi ja mu kohver ootas mind seal ilusti. Õnneks polnud keegi selle vastu huvi tundnud, ära varastanud ega veekahuritega ahistama hakanud. Võibolla Tallinna lennujaamas on teade, et ilma omanikuta vedelevad pakid on kahtlased ja kuuluvad hävitamisele, puhas formaalsus. Või siis mul lihtsalt vedas.
Edasi õnneks äpardusi ei juhtunud. Tegin omale samal õhtul Eesti telefoninumbri, vahetasin allesjäänud dollarid Tavidis eurodeks ja panin oma arvele. Järgmisel hommikul rentisin kuuks ajaks auto ja sõitsin Tartusse. Ja siin me nüüd siin elame. On kevad Tartu pääl.
Järgmiseks tuleb hakata orienteeruma kohalikus kaubanduses, muuseumites, teatrites, suveetendustes, spordiklubides ja veekeskustes, koristada maal oksi ja teha lõket, lammutada ema maja juures kokkukukkunud küün, lasta vahtramahla, üürida suurem korter, osta auto, leida töökoht, rautada relvameister ja maksta võlg hobustele. Simple is that :)
Ja selle blogi aeg saab lõplikult läbi. Bye ja uute seiklusteni Euroopas!
