Esimene lumi käis salaja

Kui eelmisel pühapäeval poodi läksin, nägin, et meie maja lähedal kirsipuul on mõned õied lahti läinud. Eelmisel aastal jõulude ajal õitsesid need kirsid nii tublisti, et isegi mesilased ilmusid õitele. Ilmad olid lihtsalt nii soojad. Aga eelmiseks pühapäevaks olid soojad ilmad läbi saanud ja kui õhtul staadionile jooksma läksin, lendas õhus lumepuru. Õhk oli külm, olin staadionil üksi.

Kui olin pool tundi jooksnud, hakkas päris tihedalt lund tuiskama, aga maha see ei jäänud, kogu möll käis õhus. Kui staadionil poleks suured prožektorid põlenud, poleks aru saanudki, et nii palju lund lendab ringi.

Pildid tegin telefoniga, lumehelbed jäid pildile nagu komeedid.

Puu ja maa pole valge mitte lumest vaid valgusest. Meil on staadionil väga valged lambid.

Kui koju hakkasin minema, polnud lumest jälgegi. Ainult kollased lehed olid maas.

Macy's kaubamaja Tänupühaparaad

Sel aastal võtsin ennast Tänupühal kokku, tõusin kell 6 ja läksin Macy's kaubamaja paraadi vaatama. Eelmisel päeval googeldasin instruktsioone, et mismoodi paraadi vaatamine käib, aga juba esimest lauset pidin ignoreerima. Nimelt soovitati vähemalt kella kuueks minna tänava äärde oma kohta hoidma. Siis ma oleks pidanud poole viiest tõusma. Kogenud paraadivaatajad võtavad toolid, soojad tekid, kuumad joogid ja mõned söögid kaasa ja lähevadki poole öö ajal tänavale istuma. Ma nii suur fänn pole. Kella kuuene ärkamine oli isegi suur ohverdus minu poolt. Varane tõusmine on üks põhilisi põhjuseid, miks ma siin elatud 11,5 aasta jooksul Macy's paraadile pole veel jõudnud. Teine põhjus on külm ilm. Tänupüha ajal on siin alati külm tuul ja ookeanilt tulev rõske õhk, vahel ka lörtsisadu (sel aastal oli õnneks täitsa talutav ilm). No ja paraadi kantakse telekast üle, nii et palju mugavam on ennast vabal päeval välja magada ja soojas toas paraadi vaadata siis, kui mulle sobib. Aga ühe korra elus peab siiski sellel paraadil ise kohal olema. Selle aasta paraad oli 90., nii et väga väärikas iga ka. Esimesel pildil on prügiautod, mida kasutati tänavate sulgemiseks.

Paraadi esimene ots. Alustati kell 9 Loodusloomuuseumi juurest (Central pargi lääneküljelt). Mina vaatasin 66. tänava nurgal. Enne mootorrattaid rulluisutasid mõned õhupallikobaratega klounid mööda. Paljud pered olid tulnud lastega ja nii käis kõva trall selle ümber, et lapsed midagi ei näinud ja isad vinnasid neid oma kukile, aga kui peres oli mitu last, siis isale oli see üritus tugev kahetunnine fitness - üks laps üles kukile, teine samal ajal karjus kuskil all, et miks tema ei saa ja kui ta siis ka üles sai, siis alustas esimene laps karjumist, et ta ei näe midagi ja kas Santa juba tuleb ja tema kord on nüüd isa kukile saada. Lisaks olid kuskil eemal ema ja vanavanemad, kelle juurde lapsed aegajalt trügisid. Trügimisega kaasnesid kõvahäälsed korraldused, et tuleb excuse me öelda ja müts pähe panna ja kus su kindad on. Lisaks karjusid vanemad üksteisele, et where is our boy ja et laps tahab pissile ja saada see seljakott siia. Aga see käib asja juurde, vihaseid inimesi polnud.

Paraadi põhiatraktsioonid on suured täispuhutud populaarsete multikate ja teleshowde tegelased.

Kohalikud kiljusid vaimustunult iga uut tegelast nähes. Mõne kohta nad siiski ei teadnud ka ja arutasid, et kes see küll olla võiks. Antud pildil on vedur Thomas, keda kõik teavad.

Pokemon on siin, kes veel teda leidnud pole.

Iga õhupallikuju juhivad suured meeskonnad. Seekord neil väga keeruline polnud, sest ilm oli üsna tuuletu.

Paraadil osalevad ka mitmed orkestrid (lisaks tantsijatele).

Osa atraktsioone veetakse autodega edasi ja neil on tavaliselt mõni kuulus bänd või laulja. Kui sellised asjad mööda sõitsid, siis kohalikud mu ümber püüdsid aru saada, kas seal pundis on mõni kuulsus ja kui oli, siis nad jälle kiljusid. Minule tuttavaid esinejaid seekord polnud. Või ma ei tundnud neid ära.

See on New Yorgi tuletõrjuja. Politseinikud ja tuletõrjuad (või õigemini päästeametnikud) said suure aplausi osaliseks, njuujorklased peavad neist väga lugu. Pärast paraadi tänasid paljud tänaval korda pidanud politseinikke kättpidi selle eest, et nad puhkepäeval on tööle tulnud.

See atraktsioon kujutab tervet USAd.

Viikingilaadne toode

USA vennasrahva hiinlaste esindajad.

Seal üleval olev inimene tundus publiku kiljete järgi ka kuulus olevat.

Mingil ajal avastasin, et seisan sügava augu kohal. Eks see linn on üleni käike täis uuristatud.

Steppivad kuusepuud oli selle tantsutrupi nimi.

See on advendikalender, mille 24. kuupäeva augus seisis 90-aastane Tony Bennet (legendaarne jazzlaulja). Tony sai eriti suurte ovatsioonide osaliseks.

Tony Bennet taga paremal. Ei näe üldse 90-aastane välja.

See seltskond loopis paberitükke ja õhutas rahvast lehvitama, sest neile järgnes mingi telejaama otseülekandekaamera.

Paraadi viimane atraktsioon on jõuluvana.

Paraad liikus mööda Central Park West tänavat allapoole, 59. tänaval pöörati 6. avenüü peale ja sedamööda mindi 34. tänavale, kust suunduti Macy's kaubamaja juurde. Minu juures sai paraad kell 11 läbi ja kuna mul natuke oli külm hakanud, läksin parki kakaod otsima. Esimeses kohas oli kakao otsas ja teises kohas unustati mu tellimine ära ning lõpuks toodi suure topsi asemel väike. Ütlesin, et ostsin suure, siis neiu kadus mõneks ajaks ja tõi tagasitulles mulle suure topsi. Kakaod juues tundus mulle, et väikesest tehti suur lihtsalt kuuma vett lisades. Aga tulemus väga hull polnud, väiksema koguse puhul oleks jook olnud liiga magus.

Paraadi lahkudes oli tänav selline. Lastele väga meeldis, loopisid paberiprahti üksteise peale.

Park on veel üsna kena, kuigi vahepealsed tormipäevad puhusid palju lehti maha.

Verivorstitegu

Ühel ilusal laupäeval käisin linnast väljas Connecticuti osariigis verivorste tegemas. Alguses oli plaanis niisama külla minna, aga sujuvalt tekkis verivorstide tegemine järgmisele päevale ja nii oli põhjust ööseks jääda. Tegelikult tegid põhitöö ära teised naised, nad lihtsalt olid nii usinad ja kiired ning paar meest aitasid ka kaasa. Mina tegin pilte ja alguses lõikasin natuke seda ja teist. Aga vorstitoppimine oli nii populaarne töö, et kui ma korra palusin, et aitan ka, siis löögile ei saanud. Ehk järgmisel aastal on minust rohkem abi.

Veri tuli ette tellida.

Kuna sama tiim (peale minu ja Kärdi) tegid juba eelmisel aastal verivorste, siis retsept oli neil olemas.

Ma käisin vahepeal õues kulda pildistamas.

No on hea disainiga lamp.

Majas oli palju lepatriinusid. See isend ööbis nukutassi all, söögiks sai väikese tüki juustu ja rohelise kõrretüki. Söök oli hommikuks alles, lepatriinu ka.

Üle ühe sibula ei jõudnud hakkida, töökäsi oli lihtsalt nii palju, et kui tahtsin uut sibulat võtta, siis enam polnud.

Selle aparaadiga sai kõik tööd ära teha. Õigemini meil oli kaks sellist aparaati.

Eesti!

Lapsed muidugi olid ka kohal ja kui verekallamiseks läks, siis käsutati kõik ümber vorstipudru poti esivanemate traditsioone jälgima.

Esimeseks joogiks oli vahuvein.

Kõige väiksem osaline tahtis vahepeal magada.

Estonia!

Pärastpoole valis igaüks ise.

Osa verd jõudis ära hüübida ja nägi välja nagu maks.

Niimoodi müüakse siin soolikaid.

Ja niimoodi tuli soolikas toru otsa ajada.

Kohustuslik verise käe pilt.

Halloweenist oli ämblikukleeps uksele jäänud.

Sõber ja kõrs on abiks, kui käed on klaasitõstmiseks liiga pudrused.

Ühe portsu tegime õhtul kohe valmis.

Püha õhtusöömaaeg on algamas.

Eks ole ilus. Kuna tegemist oli proovijõuluõhtusöögiga, siis hapukapsaid ja kõrvitsasalatit polnud. Aga oli moodne arbuusisalat.

Tiim (tagant vasakult ette) Karel, Merike, Mike, Külli, Merle, Anneli, mina, Kärt ja Teve. Äge seltskond ja rõõmus päev oli.