Kuna ma olen laisk inimene, siis kasutan viimasel ajal rohkem laisa inimese blogi ehk facebooki. Kasutamise all mõtlen seda, et vaatan seal, mida teistel öelda ja näidata on. Endal mul pole suurt midagi näidata ja nii see blogi siin roostetab vaikselt nurgas.
Lugesin täna ajakirja "Triinu". Seda anti kunagi ammu (nii umbes 1954-80-ndad) Kanadas välja. Selline tore vanaaegne ajakiri, natuke meenutab "Taluperenaist". Kirjutan natuke sealt siia ka (kirjaviis muutmata):
"Kes on vanaema (selle loo autor on kaheksa-aastane).
Vanaema on daam, kellel ei ole oma lapsi. Ta armastab teiste inimeste tüdrukuid ja poisse. Vanaisa on vanaema mees. Ta läheb jalutama poistega ja räägib nendega õngitsemise ja traktorite üle.
Vanaemad ei tee midagi, nad ainult on. Nad on vanad ja ei tohi mängida ja jooksta. Kui nad viivad meid jalutama, siis nad peatuvad, et vaadelda ilusaid lehti või mardikaid. Nad ei kiirusta kunagi. Harilikult on vanaemad paksud, kuid mitte nii paksud, et nad kingapaelu siduda ei saaks. Neil on prillid ja imelikud alusriided. Nad saavad võtta suust omi hambaid ja igemeid. On hea, kui nad ei mängi kaarte, mida nad siiski teevad meiega. Nad ei tarvitse olla targad, nad võivad aga esitada küsimusi nagu "miks sa ajad kassi taga". Nad ei räägi titakeelt nagu külalised. Kui nad meile jutte loevad ei hooli nad sellest, et neid jutte oleme kuulnud jälle ja jälle.
Igal lapsel peaks olema vanaema, eriti kui neil ei ole televisiooni, sest nad on ainukesed täiskasvanud, kellel on aega."
Kui eile Queensis metrooga sõitsin (metroorong sõidab siin tänava kohal, mitte maa all), siis tegin Queensboro Plaza juures läbi rongiakna pilte. See on Queensis, Manhattanist üle jõe (10 minutit Manhattani keskelt metrooga sõita).
