Juttu ei tule plastikust, kuigi ka see võiks osaliselt sobida pealkirjas oleva mõistatuse vastuseks (tules siiski põleb). Jutt tuleb nimedest. Lugesin seda teemat Anu ja Epu blogidest ja muidugi mõttes hakkasin kohe oma lugusid jutustama. Kommentaarid oleks pikaks läinud, seega teen ka oma postituse selle kohta.
Otsisin vanasõna, mis nime kohta käib, et seda pealkirjaks panna. Leidsin lehekülje folklore, kus sama mõistatuse vastuseks on ka hing ja vaim.
Mul oli nimeteema natuke juba lapsepõlves aegajalt päevakorral, sest mu perekonnanimi oli algul Pääsuke. Alati, kui pidin oma nime ütlema, siis seda kommenteeriti. Tavaliselt vanemad inimesed ütlesid, et oi kui ilus nimi. Kultuursemad inimesed küsisid, et kas Tiit Pääsukese sugulane (ei ole ja tema maalid mulle muidugi väga meeldivad). Ma tol ajal selle nime ilu ei mõistnud, aga peale puberteeti hakkasin nime üle natuke uhkust tundma.
Iga jumala sügis küsis füüsikaõpetaja esimeses tunnis, et Pääsuke, sa polegi lõunamaale lennanud? Järgmistes tundides enam ei küsinud. Aga uuel sügisel jälle küsis. No ja laulutunnis oli see laul, et Pääsuke mu akna taga... Mulle sellega kaasnenud tähelepanu väga ei meeldinud, aga ega ma endast välja siiski ka ei läinud. Mul olid toredad klassikaaslased ja mind nime pärast ei narritud. Aga pääsukesest laulma hakates kõik vaatasid mu poole. Või vähemalt mulle tundus, et vaatasid. Ja rahvuslindu ka õppisime koolis. Ning loodusõpetuse tunnis rändlinde.
Miks me ühte oma klassikaaslast hakkasime kutsuma Mäiduks ja ühte Mannaks (n-täht pehmena, mitte nagu mannapudrus), üldse ei mäleta. Need olid meil sõbralikud hüüdnimed, mitte halvustavad. Peale kooli me enam Manna nime ei kasutanud, see jäi lapsepõlve.
Miskipärast mu lapsepõlves kutsuti Kilingi-Nõmme kandis inimesi käändes perekonnanimi ees ja siis eesnimi. Minu puhul siis Pääsukese Siiri. Ma ei tea, kas seal ka tänapäeval sama komme on. Aga oma klassikaaslastest rääkides kasutame tihti seda varianti, et perekonnanimi ees ja siis eesnimi. Kusjuures naiste puhul kasutame siis neiupõlvenime.
18-aastaselt olin suvel kuu aega pioneerilaagris ujumisinstruktor, seal esimese rühma poisid laulsid mulle korra, et Pääsuke mu akna taga lasi paha haisu :) Aga siis ma ka lihtsalt naersin, polnud enam pubekas, et oleks asja isiklikuks solvanguks mõelnud. Poisid selle teemaga rohkem ei esinenud ka. Nüüd mulle meenub, et seal laagris olid vennad nimega Erlend ja Reiland. Nõuka ajal mitte väga tavalised nimed. Nende vanaema käis neil külas ja nägi, et poistel on jalad väga mustad. Ütles kasvatajale, et palun pange nad enne kojusaatmist paariks päevaks likku, et nende vanemad väga ära ei ehmataks.
Mu sõbrad ja tuttavad on aegajalt pakkunud välja, et millise perekonnanimega mehega ma peaks abielluma ja mis mu uueks perekonnanimeks sel juhul peaks saama. Suitsupääsuke ja piiri-pääri pääsuke ja pääsulind ja ... Pääsulind peaaegu saigi, sest abielludes võtsin mehe perekonnanime, mis on Lind. Aga Pääsukest endale alles ei jätnud. Pääsukesega oli USA-sse elama tulles veits keeruline. Mitte et ma oleks iga kord spellides hakanud mainima, et "dots over the a-s" (ehk siis diaeresis või umlaut), juba see double a tekitas segadust. Lisaks eesnimes double i-s.
Nõukogudeaegses passi oli mu perekonnanimi vene keeles sellisel kujul Пяэзуке. Pühajeesuke, ma ise tõlgendasin mingil ajal.
Kui Eestisse kapitalism saabus, piirid avanesid ja kõik välismaale hakkasi reisima, siis mu laevapiletile kirjutati Suri Pääsuke. Õnneks jäin siiski ellu.
Nimega Siiri näevad ameeriklased vaeva. Kaks ühesugust kõrvuti täishäälikut on keeruline. Kui ütlen, et "ai-ai - dabl ai", siis kirjutatakse heal juhul Sirii. Sirii kirjutatakse tihti ka mu emailidele vastates, kuigi nime õiget kirjaviisi näeb ju mu meili all. Lisaks Shiri, Sirri, Shirii, Shrii, Shrri. Ning nagu näha üleval olevalt pildilt, võib edukalt kirjutada ka Sili ja hüüda joogi valmides Silly :) Lapsepõlves kutsuti mind pereringis Silluks ja Sillukaks.
Väikeste lastega on tihti see teema, et kuna nad algul ei suuda r-i öelda, siis ma mõned aastad olen nende jaoks Siili ning mõne jaoks jään siiliks ka pärast r-tähe omandamist, sest minu nimi nende meelest ongi Siili. Üks väike poiss aga hakkas peale r-i selgeks saamist hääldama mu nime jidish'i või araabiamaade moodi kurgupõhjast Hrii-tädi. Jooksis mu uksest sisse ja joonelt küpsisepurgi juurde, hüüdes "Hrii-tädi, sul kipsist on?"
Oma praeguses töös puutun kokku peaaegu kõigi maailma rahvaste ja nende nimedega. Emailidele vastates kopeerin saatja nime, kui seal on nende tähtedel mingit uut sorti katuseid. Aga ma ei lase ennast sellest häirida, kui teised seda minu nimega ei tee. Eks see arvutivärk on ju keeruline ka, kui asjad just piltkirjas pole. Kui telefonis oma nime ütlen, siis ei hakka kahest i-st rääkima, ütlengi ess-ai-aar-ai. Ja olen harjunud aru saama, keda mu töökaaslastest telefonis küsitakse. Algul ütlesin, kui Terži-t küsiti, et meil ei tööta sellise nimega inimest. Tegelikult on ju lihtne aru saada, et küsiti Terjet.
Vahel, kui mu meilidele vastates keegi paneb mu nime ette Mr., siis mõtlen, et peaks oma meili allkirja panema nime taha sulgudesse Mrs., siis on teiste jaoks asi selge. Asiaadid teevad nii. Aga ma pole selleni veel jõudnud. Asiaadid kirjutavad oma nimes perekonnanime ettepoole ja neil on välja kujunenud, et perekonnanimi kirjutatakse trükitähtedega. Eesnimest ei saa enamus rahvaid aru, mis soost sa oled. Meie jaoks ju ka eksootilisemate rahvaste puhul eesnimi sugu ei näita.
No ja Kiievis küsis üks ametnik mu käest, et kas Brian on mees või naine, kuigi dokumendil oli linnuke tehtud sõna Male ette. Brian on mu mees, mitte see ei ole üks minu eesnimedest :) Tal on ka eesnimega oma lugu, sest ta on eestlane ja nime Brian võttis ta endale USA kodakondsust saades, sest eesti eesnimega oli liiga palju seletamist. Ikka see kahe kõrvuti oleva täishääliku teema. Tema võttis kodakondsust saades omale ka teise eesnime, sest siin on see kombeks. Selleks sai ta isanimi, mis on ilusasti rahvusvaheline.
Mina omale teist eesnime ei võtnud, kui kodakondsuse sain. Mu nimi on hea lühike ja suht lihtne, sobib nii Eestisse kui Ameerikasse. Aga oma meest siin eestlastele tutvustades pean lisama, et ta on eestlane, sest nimest lähtudes kõik hakkavad temaga kohe inglise keeles rääkima. Tema kohta jõudis siinsete vanade väliseestlaste hulgas laiali minna ka kuulujutt, et ta on sündinud USA-s väliseestlasest isa ja iirlasest ema perre ning vaatamata sellele on tal nii hea eesti keel :) Aga ta on siiski Eestis sündinud ja üles kasvanud.
Eelmisel talvel ostsin veebist Finnairi pileti, et suvel Eestisse lennata. Täitsa kogemata tegin linnukese Male kasti. Piletile ilmus mu nime ette Mr. Helistasin lennufirmasse ja palusin selle ära vahetada, et lennujaamas ei tekiks küsimusi. Nad ütlesid, et kahjuks ei saa vahetada, aga nad kirjutavad kuskile märkuse ja lennujaamas pole sellega muret. Finnairi lennud jäid muidugi koroona pärast ära, Eestis käisin Lufthansaga ja Finnairi pileti vahetasin nüüd järgmiseks suveks. Aga Mr. jäi rõõmsalt mu nime ette edasi. Lennufirma väitis jälle, et nad ei saa seda kuidagi muuta ja ärgu ma muretsegu. Ei muretsegi. Aga ma tegelikult ei usu, et ei saa muuta. Ilmselt lihtsalt nõuab ametnikult lisapingutust või paremaid teadmisi programmide kasutamisest.
Mu eesnimele hakati rohkem tähelepanu pöörama siis, kui Apple tegi iPhone'ile Siri programmi. Näiteks pangas ütles teller mu eesnime kõvasti välja ja ta telefon kukkus selle peale jutustama. Küsis, et mis tahad. Lennujaamas hüüatas üks mu passi vaadanud ametnikest, et "This is the real name?" Et tema arvas, et Apple leiutas selle nime. Kuna ma pole enam väike laps, siis ta tuli ka selle peale, et tegemist on ühe väga vana nimega. Küsis, et kas see on Eestis levinud. Ja teatas lõpetuseks, et "You are the original" Nüüd ütlengi kõigile, kellele pean selgitama, et ma pole Apple' Siriga sugulane, et I am the original. Keegi ütles selle peale, et sa võiks selle nime eest Apple'lt raha küsida. Siinkohal üleskutse - kõigi maade Siirid ühinege ja küsige Apple'lt raha. Või peaks seda meie vanemad küsima? Või siis nime maaletoojad? Kellele kuulub inimese nimi? Siiri Lindusid on vähemalt 4 koos minuga.
Üks mu tuttav uuris põhjalikult oma sugupuud ja jõudis otsaga minu vanaisani. Sain temalt teada, et esivanemate hulgas esinesid perekonnanimed Pässok, Pässoke ja Päsuk. Ja aastatel 1700 ka Paukmurson, kui esivanemad veel Halliste kandis elasid.
Kuna plaanime mingi aja pärast Eestisse elama minna, siis on mure, et kas seal üle viiekümnestele ka sellist tööd on, millega normaalselt ära elada. Ja kuskohas seal üldse elama hakata. Nii et aegajalt nendime, et ega meil mujale minna pole kui Kanakülla. Sellise nimega küla on Pärnumaal täitsa olemas. Meil on seal oma maatükk. No ja vaatasime saadet Roaldi retked Eestis, kus Roald käis mööda söögikohtasid. Kohe tekkis mõte, et teeme Viljandi maantee äärde toiduputka nimega Kanaküla Kukesupp. Nii et nimi on olemas. Söögikoha pidamisest meil kumbagil mingit aimu pole, aga põhiline ongi see, et nimi oleks olemas. Neid nimesid tuleb meil aegajalt veel, täna tegi mu mees jube head ahjukartulit ja siis mõtlesime, et putka nimeks võiks olla ka Kanaküla Ahjukartul. Või kui oli kodus kalapäev, siis tuli nimi Kanaküla Kalasupp. Võime oma putkale igal hommikul uue nime panna vastavalt menüüle.
