On the road again

 Nädalavahetusel saime korraks linnast välja. Käisime veits põhja pool, Catskillsi kandis. On juba ilus värviline ja ilmad veel soojad.

Sattusime väikesesse Callicooni linna, mis näeb välja nagu vestern. Vanad viktoriaanlikud majad on päris nummid. Linnakeses elab umbes 3000 elanikku. Wikipedia räägib, et linna nimi tuleb sõnast kalkun, mis taani keeles on kalkoen ja choctaw-indiaanlaste keeles cholokloha. Eestikeelne kalkun sobib siis ka siia ritta, ainult et eestlased ilmselt seda linnakest ei ole asutanud ega asustanud. Kalkuneid linnas ei kohanud, küll aga on kõik ümbruskond täis hirvi (osad neist surnult tee ääres, nagu ikka).

Käisime Bethel Woodsis Woodstocki muuseumis. Armas nostalgiline muusikat täis muuseum, tekitab endaski õnne- ja vabadusetunde. Aastal 1969 said ka inimesed aru, et tarbimine on teoreetiliselt paha. Aga nad ilmselt jätkasid tarbimist. Nüüd koroona tuletas korraks jälle meelde, et asju pole väga vaja. Aga oleme ikka mures, kui meil poed tühjad on.

Naljakas on see, et esimesel korral Bethel Woodsist läbi sõites tundsime tugevat kanepilõhna. Kuskohast tuli, aru ei saanud. Aga kilomeetri jooksul hingasime seda sisse. Toodavad seal? Järgmisel päeval muuseumis käies seda lõhna polnud. 

Ümbruskond on väga ilus, muuseumi juurest mäe pealt näeb kaugele. 1969. aastal sinna kogunenud 450 000-l inimesel oli ruumi laialt. Aga miskipärast seda festivali enam kunagi ei korratud.

Minu sünniaja kohta nii ilusasti öeldud. Sündisin 1967 suvel.

Hipibuss muuseumis.

Muuseumi lähedal peeti laata ja maisipõllu sisse oli tehtud labürint. Selline tavaline ameerika laadalõbustus.

Enne linna tagasitulekut käisime lõunat söömas ja veini joomas veinitalus. Neid on ümbruskonnas palju ja populaarsematesse tuleb varakult koht broneerida. Me pärast pikemat googeldamist lõpuks võtsime esimese ettejuhtuva ja jäime rahule. Imelisi vaateid mägedele seal pole, aga sooja ilmaga mõnus tšillimise koht sellegipoolest. Vein oli hea. 

Veits hapud viinamarjad olid. Tikri maitsega.

Mesitarude juures oli üks väike loom kärje kallal maiustamas. Lahkus nii kiirelt, et ei saanud tuvastada, kes see oli. Vist oli groundhog.  

Isegi lõkke ääres sai õhtul olla.

Palav pühapäev ja solidaarsus

 

Eile mingil ajal jagati facebookis teadet, et leedukad organiseerivad ka Manhattanil Valgevene demokraatia toetuseks Balti keti 31. aastapäeval solidaarsusketi. Washington D.C.-s ja Torontos oli asi organiseeritum ja juba varem teada, aga siin tekkis see kuidagi äkki. Nüüd lugesin lehest, et 32s riigis tehti sellist üritust.

Igatahes oli hea põhjus pühapäeval kodust välja minna ja saada kokku mõnede kohalike eestlastega, keda talvest saadik näinud polnud. Ja valgevenelaste vabaduse toetamise vastu pole mul ka midagi. Diktatuur ei ole riigikord, mis 21. sajandil veel alles peaks olema.

Kohale tuli natuke leedukaid ja natuke eestlasi ja mõni valgevenelane ka. Lätlasi ei olnud. Võibolla nende kogukonnani see info ei jõudnud. Aga lippe oli rohkem kui inimesi, nii et ilus värviline pilt sai.

Kell 12 seisime kolm minutit ketis, skandeerisime Free Belarus ja Freedom ja siis iga riigi esindajad pidasid väikese kõne. Pidevalt tehti pilte.

Selle pildi nimi on vabaduse laine. Manhattani lõunatipus Statue of Liberty View Pointis on selline kaval süsteem kalda ääres, et kui mõni laev mööda sõidab, siis tekkinud lained purskavad üles promenaadil olevatest aukudest, üllatades möödakäijaid ja pinkidel istujaid. 

Tervest tänasest meie ketist saan kunagi hiljem fotod, siis panen mõne siia juurde.

Leedukad panid video facebooki 

 

Jaanika andis Leedu Rahvustelevisioonile intervjuu. Nüüd oleme ka Leedus 10 korda kuulsamad.

Üks armas Valgevene perekond oli kohale tulnud. Nad olid väga liigutatud meie toetusest.

Pärast üritust läksime muidugi brunchile proseccot jooma. Selle käigus saime leedukaid lõbustada sõnaga Terviseks! Esimese hooga nad arvasid, et kuulsid valesti, siis ütlesid et You are kidding ja siis õppisid sõna ära. Pildil on lobster roll ehk sai homaarisalatiga. 

Peale brunchi jalutasime Manhattani läänekaldal ja jõime jääkohvi. Ilus ilm oli, +32. 

Päris palmid kasvavad siin talveaias, õues on talved nende jaoks liiga külmad.

Lõpetuseks pilt väga nunnust seenest. Natuke suurem kui pingpongipall.

New Jersey rannad ja väikesed linnad

 

Käisime paar korda New Jersey randades, nii umbes pooleteise tunni autosõidu kaugusel Manhattanist.  Üks ookean ta puha, aga vahelduse mõttes võib vahel teises osariigis ka käia. Eriti kui New Yorgi lähedal olevates randades on viimastel nädalatel nähtud umbes 20-t haid. Ja need haid pole mingid väikesed vaid üle kahe meetri pikad. Nii et osa randu pandi kinni.

Mõne aasta eest oli üks väike valge hai (alla meetri) Brighton Beachil samal ajal, kui ma seal ujusin. Aga selle ümber väga tralli ei tehtud, vetelpäästemees ütles, et ah, see on juba hommikust saadik siin. Rahvas vahepeal läks talle lähemale ja pildistas, aga väga ei lastud ennast segada. Hai ka ei lasknud ennast segada, ujus edasi-tagasi ja mingi aja pärast lahkus.

New Jerseys on randu 130 miili (210 km), nii et valikut nagu on. Praegu lubatakse randa 50% vähem inimesi kui tavaliselt ja kuna rannad on nagunii tasulised, siis inimeste arvu reguleeritakse müüdud piletite arvuga.

Pileteid saab osta Viply appist. Valid sealt ranna välja ja loed infot, et millal avatakse müük selleks päevaks, kui plaanid minna ja mitu piletit üks inimene osta saab jms. Sellele vastavalt siis ostad piletid ära. Mõnes rannas saab kohapeal ka osta, aga sel juhul ei tea, kas saad sinna randa sel päeval, sest piletid võivad enne otsa saada, kui kohale jõuad. Viplyst näeb müügi avanedes seda ka, mitu piletit parasjagu saada on. Näiteks Asbury Park randa hakati pileteid müüma eelmisel päeval kell 18.30 ja müüki tuli 64 piletit. Need müüdi kümne minutiga läbi. Järgmisel päeval sai rannast kohapealt ka osta, aga me ostsime eelmisel päeval ära, siis oli kindel, et saame sinna randa.

Ostetud pileteid tuleb pildil olevas putkas istuvale inimesele telefonist näidata, tema annab käepaelad. Käepaelu kontrollivad promenaadil istuvad valvurid.

Promenaadil ja vetsus peab maskiga olema, aga rannas võib ilma olla.

Parkida sai tänavatel, ranna lähedal maksab parkimine 2 dollarit tund.

No see Asbury Pargi rand oli päris täis inimesi, aga saime ikka mingi vahe jätta teistega ja ujuda oli ülimõnus. Lained olid ookeani kohta väikesed ja vesi paistis põhjani läbi.

Asbury Pargi rannas on selline naljakas maja. Eelmise sajandi kahe- ja kolmekümnendate arhitektuuri ehe näide. Seal korraldatakse näitusi, kontserte ja tehakse sporti.

Rannapromenaadi teises otsas on mingi hoone, mis on natuke nagu mahajäetud. Selle seinal on suur fotonäitus.

Tuleb välja, et ka paatidelt saab reklaami näidata. 

Eelmisel nädalavahetusel käisime Avon by the Sea rannas. Selle piletite müük avati hommikul kell 6. Tunni ajaga müüdi umbes 400 piletit. Parkida sai tänavatel, parkimine on tasuta, aga parkimiskohti raske leida, kui saabud kell pool kümme hommikul. 

Väike puhas rahulik rand. Selles mõttes rahulik, et keegi ei kisanud ja kakofoonilist muusikat ei lastud. Üldse mingit muusikat ei lastud. Rahvas oli kultuurne. Mu lemmikrand nüüd. 

Infotahvlilt sai lugeda, et rannakapten (Beach Captain) oli sel päeval Adam ja et surfilauaga tohib vette minna ainult sel juhul kui sul on lestad jalas. Tol päeval oli rannas kollane lipp ja kõrged lained. Veetemperatuur 23 kraadi. Seda, et keegi ilma lestadeta surfama ei läheks, kontrolliti rangelt. Vetelpääste käis paar korda ka lapsi veest ära toomas. Neid, kes ei jaksanud läbi ookeani poole tagasi voolava vee randa tagasi tulla. 

Muulide peale tohivad ainult kalamehed minna. Ranna kasutamise reeglites on see ka kirjas, et rannas viibimine on keelatud kõigile peale kalameeste alates keskööst kuni hommikul kella kuueni. Nii et kui tekib tahtmine öösel kell üks rannas olla, siis tuleb õng kaasa võtta.

Lastel vahva mängukoht põranda all.

Oma plats tuleb ikka ära märkida, et keegi liiga lähedale ei tuleks.

Allpool mõned kenad näited American Dreamist Avon by the Sea linnas New Jersey osariigis..

Käisime mere ääres meretoitude restoranis söömas. Mööda sõitis lõbusate noortega laev. Neil koroona juba unustatud. Aga karta on, et see tuleb neile varsti jälle meelde, kui nad nii tihedasti koos olles üksteisele näkku karjuvad.

Tee püsti. Kui mõnel laeval on vaja silla alt läbi sõita, siis sild tõstetakse üles.

Nende majade omanikel on pisut väiksem American Dream, kui teistel.