Väike festival Astoria pargis

 Eile oli Astoria pargis väike festival, seekord sai lauljaid ja tantsijaid vaadata (eelmistel pühapäevadel olid perepäev ja söögifestival). Väikesel murul viisid indiaanlased mingit tseremooniat läbi. Ma tund aega vaatasin, aga tahtsin teisi esinejaid ka näha, nii et ma kõike ei näinud, mis indiaanlased tegid. See tseremoonia kestis vähmalt 3 tundi. Pildid tehtud väikese mõttetu videokaameraga. Selle kaamera ainuke hea omadus on see, et teda on hea kerge käes hoida.

Aafrika-brasiilia rütme mängiv naiste trummibänd. Peaks ka nendega ühinema, nad väga meeldisid mulle. Esireas istuvad mosleminaised.

Väikesed kodutud

Roosevelt Islandil on alati olnud mõned kodutud kassid, kellele vist ehituse valvur süüa annab. Seal on väga vanad varemed, mida taastatakse (endine nakkushaigla), varemete ümber on kõrge raudaed ja seal aias need kassid pesitsevad. Seekordne pesakond on huvitavate triipudega. Ja järgmine pesakond on vist tulemas.

Haige tiivaga lind

Roosevelt Islandil on mõned viga saanud haned (või lagled?) Ma filmisin läbi aia, nad päris vabalt seal ringi ei käi. Keegi paneb neile süüa. Ja aia peal oli silt, et siin linnas on selline seadus, et kui looma või lindu vigastad (näiteks ajad auto alla) ja talle kolme tunni jooksul abi ei anna, siis trahvid algavad 1000-dest dollarist.

Roosevelt Island on väike saar East Riveril, Manhattani ja Long Island City vahel.

Mitu korrust on?

Kuna mu kaamera andis otsad ja uue ostmine võtab aega (olen juba ühe välja valinud, aga poe osas pole veel otsustanud), siis tegin ajaviiteks videot väikese mõttetu videokaameraga. See väike mõttetu videokaamera anti mulle kunagi tasuta kauba peale ja kuna ta pole veel katki läinud, siis saab sellega eksperimente teha.

Täna oli raske ilm (palav ja niiske), aga ikka läksime välja ja sõitsime ratastega Gantry parki. See on Long Island Citys ja sinna ehitatakse järjest klaastorne. Mõnedes korterites on isegi elanikud sees.

Mulle seal meeldib, kaldaäärset parki tehakse järjest pikemaks ja seal ei ole kunagi liiga palju rahvast.

Tuuline rand

Käisime Rockaway Beachil, see on üks poolsaare moodi saar Queensi lõunaosas Brighton Beachi rannast ida poole. Selles rannas on ookean, nii et peaaegu alati on seal korralikud lained. Seega ujumine jäi ära, piisavalt trenni sai teha lihtsalt vees seistes ja üle pea käivatel lainetel ennast pilduda lastes. Vesi oli väga soolane ja mõned krabid said pahaseks kui neile peale astusime. Õnneks polnud seal nii suured krabid, kes varvast otsast ära hammustaks. Päike oli see päev päris kuri, õhtul kodus pidime jälle aaloepoti kallal käima (sealt saab parimat värsket nahaturgutajat).

Sinnamaani, kus see tagumine laine on, me ei läinud, Mina kardan laineid alates kõrgusega kolm meetrit. See laine seal on neli meetrit.

Mingid väikesed linnud nokkisid midagi liiva seest.

Vetelpäästjad (oranžis) muudkui vilisesid. Nad proovisid oma valvepiirkonnas olevat karja kahe muuli vahel enamvähem keskel hoida. Kes liialt kivide poole kalduma hakkas, sai vetelpäästjate poolt nii kaua erilise hoolega tähele pandud, kuni taipas keskele tagasi sulberdada. Täitsa väsitav päev oli. Ma mäletan, et lapsena pandi meid trennis vastu laineid jooksma. Või noh, mis lained need Pärnus olid, tegelikult oli seal ju sama hästi kui seisev vesi. Aga raske ikka vees joosta.

Sportlik reede

Reedel käisime Setauketis, Long Islandil. Eestist oli sinna tuttav perekond saabunud ja läksime vaatasime lõpuks üle, kuskohast üks pool loomingulisest perekonnast pärit on. Osa nende lapsigi on sealtsamast pärit :)

Programmis oli kajakisõit. Ma pean tunnistama, et talvel alustatud treeningud on andnud nii hea võhma, et  ma ei väsinudki aerutamisest ära. Ma muidugi ei alustanud aerutamistreeninguid, niisama joogat ja fitnessi tegin (ärge muretsege, peenemaks ma sellest ei läinud, aga lihased ärkasid ellu jälle).

Perekond Kirjanikud aerutasid algul ees, sest nemad teadsid teed kõigi nende pargitud paatide ja jahtide vahelt välja.

Kahese kajaki rent maksis $52, ajalist piirangut ei olnud. Ma arvan, me olime nende ainukesed kliendid see päev. Sealkandis on ju igal perel oma kajakid.

Merepoolsed majaseinad on muidugi klaasist.

Aerutasime poolsaareni ja seal ujusime. Aasta kuumim aeg on praegu ja tegelikult eriti veest väljas olla ei kannatagi. Aga me olime vaprad, isegi aerutasime :) Ma olin see nõrgem aerutaja meie paadis.

Mõned inimesed olid oma paadid parkinud samasse randa, ujusid ka seal ringi. Mu mees kohtas vees kõrvetavaid meduuse, puhas aaloemahl aitas pärast nahal terveks saada. Ühte suurt kala oli ta ka näinud.

See praam sõidab Long Islandilt (Port Jeffersonist) Connecticutti.

Meie kanuu vasakul, perekond Kirjanike oma paremal.

Seal lahes oli ideaalne vesi. Puhas, pooleldi soolane (mitte nii soolane kui ookeanivesi, sinna tulevad veed magedatest jõgedest).

Kadakased karjamaad.

Mürgine põõsas - poison ivy. Kui vastu puutud kõrvetab hullemini kui nõges. Pärast on nahk kaua haige.

Meduus. Värvilised on mürgised, ütles mulle härra Kirjanik.

Noormees ja meri.

Lihtsalt suvalised jäljed.

Sellised majad siis sealkandis.

Ühes paadis juba kümme aastat :) Soovime õnne!