Nädala ringvaade

Nädal algas vastlapäevaga, mul oli esmaspäev vaba päev ja siis proovisin teist korda vastlakukleid teha. Esimest korda tegin üle-eelmisel päeval ja ei tulnud välja, vajusid kõik kaunilt lamedaks. Ega ma retsepti väga ei jälginud. Köögikaalu mul ka pole. Esmaspäevasel taignateol ma jahuga ei koonerdanud ja tulid rohkem kuklite moodi asjad. Aga arenguruumi veel on, võiksid ikkagi veel ümmargusemad olla. Me mehel polnud vahukoore vastu mingeid tundeid, ta sõi kukleid kuumalt kirsimoosiga. Täpselt samuti suhtub ta sefiirikorvikestesse, sefiir võiks tema poolest seal täitsa olemata olla, aitab moosist ja korvikesest küll. Mina muidugi olen vahukoore ja sefiiri sõber. 

Reede õhtul oli New Yorgi Eesti Majas Eesti Draamateatri etendus - Kivirähu "Aabitsa kukk". Siiasaabunud Eesti Draamateater koosnes kahest mehest, üks oli näitleja Tõnu Oja ja teine mees oli valgustaja. Rekvisiidid ja lava saadi kohapealt. Nii et ega teatri tegemiseks suurt midagi peale hea näidendi ja hea näitleja vaja pole. Tõnu Oja on kahtlemata väga hea ja Kivirähk muidugi ka. Näidendi sisu on kurb. Et vabalt võibki selline elu kellegil olla. Et oled teistmoodi ja seda kasutatakse ära. Pinget oli igatahes lõpuni. Ja millegist polnud aru saada, et Tõnu Oja ajavahest väsinud oli. Ta saabus neljapäeval Eestist ja järgmisel õhtul pidi juba mängima, Eesti aja järgi kella kolmest viieni öösel. Professionaalsus. Ma tean ajavahest tingitud väsimust, minu niidab see jalapealt. Aga mõni teine mängib meile kaks tundi Kivirähki ja mitte üks paus ei tule sisse. Minge vaatama, kes veel näinud pole. See on imeline, kuidas Oja teeb palliga pihta saanud reketi nägu! Muudest nägudest rääkimata.

Ma mäletan seda aabitsat. Selles raamatus on kõik öeldud, saame näidendist teada. Kõigis teistes raamatutes on täpselt sama jutt, ainult pikemalt ja pilte neis üldse pole. Nii et ega neid teisi raamatuid õieti vaja polegi.

Riided kirikuabist. See on minu vest tegelikult, Eestist kunagi ostsin ja nüüd neil näidendis oli vaja. Me suviti sõidame palju rattaga ja ma vahel pimedas panen selle vesti selga.

Söögiks saiapudi piimaga.

Sul on mobiil?

Lõpetuseks sai Tõnu Oja Eesti Majalt kinki ka.

Reedel sai Eesti Maja kohvikust Eesti Vabariigi aastapäeva puhul selliseid kooke osta.

Laupäeval oli Eesti Koolis varjuteatri tegemise hommik. Kunstnikud Jaanika Peerna ja Kristiana Pärn õpetasid lastele, kuidas teha. Igaüks sai omavalmistatud elukaga esineda ning läbivaks teemaks kujunes üksteise ärasöömine. Mispeale Kristiana pani pärast tegelastest seinale kleebitud näituse nimeks Food Chain.

Tere, mina olen päike, ütleb päike. Ma žöö žu ää, ütleb koll. Ja žööbki.

Varjuteatri "Food Chain" tegelased.

Laupäeval oli Vabariigi aastapäeva puhul pidulik aktus, aga mitte Eesti Majas vaid ühes renditud kirikusaalis. Eesti Majas sai pärast süüa ja rahvatantsu vaadata.

Lõpetuseks panen pildi professionaalse koka tehtud stritslitest.

Trennis käin jt. memuaare.

Täna pilti ei tule, joogatrennis ei tohi pilti teha ja ujulas ka ei tohi. Kuigi ujulas me natuke videosid tegime, et näha kuidas ujumine välja tuleb. Aga kolmandal päeval öeldi viisakalt, et ärge palun filmige, et meil reeglid sellised. Loogiline ka, ega teised ju ei tea, mis me videotega pärast teeme. Meie videotel teisi inimesi sama hästi kui ei paista, me olime ainult enda pildi peale saamisest huvitatud. 

Ma kasvasin üles linnakeses, kus oli 5 järve. Paar tükki kõlbasid ujumiseks ka ja üks oli päris ujulaks kohe ehitatud, seal oli peenikesest kruusast põhjaga lastenurk ja 50-meetrine rada kahe silla vahel (seal ma kunagi ei käinud, sest seal oli põhi 2,5-3 meetrit sügav). Meie kutsusime seda sovhoosijärveks, nüüd on see Kirikujärv ja ujumas seal (vist) enam ei käida, hakkas kinni kasvama. Kala püütakse küll. Vat selles sovhoosijärves me teiste lastega muudkui käisime, ega tol ajal lapsevanemad meid ei valvanud, nad pidid tööl käima (nagu ameeriklased nüüd, et kohe kui laps sünnib, ema mingu tööle kui tal töökoht on ja ei taha sellest ilma jääda). Ükskord ma mäletan, käisime Heleniga 5 korda ühe päeva jooksul seal ujumas. Vahepeal tulime koju, trikoo kuivama ja siis jälle järve äärde. Vanaema lõpuks küsis, et mis käite edasi tagasi.

Mina vett pole kunagi kartnud ja vee peal püsimise õppisin väikese nõuande abil ära. Ma ei mäleta, mida imet ma enne seal järves tegin, aga kui olin 9-aastaseks saanud, siis oli seal üks 7-aastane Haapsalu tüdruk (ma mäletan ta nime ka ja ta venna nime, venna nime kuulsin hiljem kui räägiti pianistidest, aga ma ei tea, kas oli sama poiss) tulnud meie linnakesse vanaemale külla ja ujus järves nagu vana kala. Küsis mu käest, et kas ma "tähte" oskan teha. Täht oli vee peal lamamine, käed-jalad laiali. Hakkasin proovima ja tuli välja küll. Edasi omandasin koera ujumise, mida praktiseerisin järgnevad 34 aastat, kui tuli kuskil vette minna. Sukeldumine tuli ka kuidagi töö käigus. Ja vee all silmade lahtihoidmine ka polnud probleem. Peale viiendat klassi võeti mind liiduvabariikide vahelisele nädalasele minikorvpallifestivalile kaasa tänu sellele, et olin meie trennis üks vähestest, kes vee peal püsis. Korvpallimäng mul hästi välja ei tulnud, mul pole raasugi võitlustahet ja mind ei huvita kunagi, et kes on esimene. 

Enne kontrollis treener sealsamas sovhoosijärves järgi, et kes suudab 25 meetrit läbi ujuda. Võistlustel nimelt oli kergejõustiku ja ujumise osa ka (ka kultuuriprogrammi pidime esitama, selles saime muidugi esikoha, sest kava pani kokku Toomas Voll). Ujumises ei pidanud võistlema, punkte andis just see, mitu last võiskonnast 25 meetrit ilma uppumata läbisid. Kui järves seda ujumist proovisime, siis vehkisin 10 meetrit ära ja jõud otsas. Nii 10 korda järjest. Helen ka, täpselt samuti -10 meetri peal võhm otsas. Siis treener ütles, et mis vehite, tõmmake rahulikult, olete siin juba 50 meetrit läbi ujunud, katsuge korra 25 järjest ka saada. Saimegi. Treenerist on ikka kasu :) Võistlusel hakkasin poole maa peal põhja vajuma, üks sõber-treener (mitte meie oma) soovitas ääre peal, et tõsta tagumik ülespoole, siis on lihtsam. Oligi lihtsam, panin ludinal lõpuni.

Nii, vahepealset ujumis- ja muud trennialast elulugu ei hakka meenutama (olen mänginud võrkpalli, käinud kaks aastat iga päev ratsutamas, teinud kundalini joogat ja body shapingut, nii et oleks nagu äge sportlane, aga kui mitu aastat vahepeal ei tee, siis enam pole sportlane, sest turiseis tuleb ka väga suure vaevaga). Veekogude ääres olen alati eelistanud ujumist niisama kaldal lamamisele. Kui New Yorgis elama hakkasin, siis tuli välja, et mu mees ujub nagu hull, kui kuskil vette saab. Ilusat krooli ujub. Rääkis mulle ka, et hakka ujuma (see minu koera variant ei käinud tema meelest ujumise alla). Ainult viis aastat pidigi rääkima, siis võtsin asja käsile ja eelmisel talvel sain kroolile pihta. Ja kuidagi kiiresti tuli see oskus. Nüüd hingan mõlemalt poolt (kui viitsin :)) ja stiil on ka päris ilus. Kuna hingamine ujumise ajal on üsna tüütu, siis proovin võimalikult palju mitte hingata. Saan rutemini edasi ka. Internetis on hulgem ujumisvideoid, sealt oleme õppinud kuidas tehnikat parandada. Mu mees ujub muidugi kiiremini kui mina, me vahel teeme võidu.

No ja konna ma ei oska absoluutselt. Konna ma ujun nii, et kaks sammu edasi üks tagasi. Ei saa õiget tunnet kätte. Vist läheb jälle viis aastat, kuni ära õpin. Aga ega kiiret pole.

Kunagi tegin omale Grouponi lehele konto (Groupon on nagu Eestis Cherry.ee, et iga päev miskid soodukad). Nüüd saan sadu pakkumisi iga päev, et mis kõik odav on. Ükspäev jaanuari alguses sai osta 20 trenni 20 dollariga. Muidu maksab üks trenn 20. Aga ühes kohas saab käia ainult 5 korda. Ma käin ainult Manhattanil, mujale oleks liiga kaugel minna. Ühel õhtul kulutasin 2,5 tundi, et omale 15 trenni reserveerida (5-s olin siis juba käinud). Peale tööd aegadel on ju grupid aprillini täis. Valida sain joogatrenne ja kikboxingut ja capoeirat (see on üks latiinode võitluskunst, minu out of shape seisundi ja ea juures midagi sellist, mis kohe langes ära) ja zumbat (vaadake youtube'ist zumba trennide videosid :)). 

Niisiis valisin 15 joogatrenni (tai-chi ja dahn jooga) ja 5 cardio sculpti. Joogas olen nüüd kolmes erinevas kohas käinud, Union Square'i Dahn Yoga Center on neist parim olnud (kui kellegil on sinna võimalus minna, soovitan). Kui alguses arvasin, et sealne riietusruum on pisim, mis üldse olemas on, siis hiljem nägin kahte veel pisemat. Sisuliselt tuleb riietuda riidekapis :)

Tai-chi treenerid on hiinlased. Aga võibolla ka korealased. Mu lemmiktreeneri nimi on näiteks Kim (nais-Kim). Kui ma neid veel kaua kuulan, siis hakkan ise ka nende aktsendiga rääkima (efekt on sama, mis kauaks Saaremaale jäädes, pärast räägid ise ka, öö ja öö ja et ei maa pole seda teinud mette). Õnneks treener ise hoolega vehib-painutab-viipleb selle kohaga, millest jutt on ja harjutus tuleb, nii et ega aru saamata ei jää. Viimases trennikohas, kus käisin, treener loendas - uan, tujaa, tlii, hou! (see number neli oli kohe sellise tugeva rõhuga hou :)), faivvv, siks, seveaa. Einoh, ei saa kurta, väga energilised ja rõõmsameelsed treenerid on. Ja põhiline, et ma suudan asju kaasa teha (kolm aastat pole midagi teinud, sest ujumine ja rattaga sõit mulle mingit koormust ei anna - koormust ei anna nad sellepärast, et keegi ei sunni tagant ja niisama hõljun omas tempos). 

Nii et siis praegu käin kaks korda nädalas ujumas ja kaks korda joogas. No vaatame, mis nalja hakkab saama, kui ma zumba trenni ükskord lähen. Ma nimelt ostsin Grouponi kaudu endale ka 20 trenni oma kodutänavas (49 dollari eest) ja seal on valida nii pilates kui zumba. Ma valin zumba (vaadake veelkord youtube'ist, mida zumba tähendab :)).

Eelmisel aastal saime Marika Blossfeldti käe all ka joogat teha kord nädalas, aga sel aastal pole veel gruppi kokku saanud (paar inimest on puudu). Trennid oleks kolmapäeviti kell 3 NY Eesti Majas. Kes tulla tahab ja saab, andke mulle teada.