Maastikuarhitektide tööpõld

Brooklyn Promenad'i alla on tekkimas uued maastikud. Vaatame siis, mis siin edasi saab.

Puud ootavad siin kojujõudmist.

Köök

Kadunud sepa silmad

Mõni kuu enne igavikku lahkumist jõudis vana sepp Ivan Orav ka New Yorgis ära käia. Olid tal alles ilmekad silmad :)

Teiste silmad leiad siit.

Brooklyn

Brooklyni kallimate majade osa on sama ilus kui Manhattanil Upper West Side.

Bellporti pisikesed poed öösel

Itaalia restoran. Esmaspäeviti on seal merivähipäev.

Viinapood.

Kunstipood.

Antiigipood.

Porselanist kätepesunõu.

Korilased

Siin vahepeal mõned päevad Bellportis elades tõime omale merest söögi. Ise kohe selle peale ei tulnud, aga kohalikud soovitasid kala püüda ja kuna need kalad tulid isegi minu õnge otsa, siis erilist vaeva ei pidanud nägema, et nelja päeva õhtusöök nelja tunniga käes oleks.

Väikeses poes, kus müüdi kalasööta ja õngesid ja muid kalapüügi juurde käivaid asju, olid müügil ka Soomes valmistatud Rapala fileerimisnoad. Noaga koos oli Eestis valmistatud nahast tupp. Ja Hiinas valmistatud noateritaja. Sellise info lugesin noa pakendilt.

Tigedad hambad olid neil kaladel. Kahtlemata polnud tegemist vääriskaladega, aga süüa kõlbasid hästi. Kohalikud ütlevad nende kohta bluefish ja blue snapper.

Siit merest korjasime siis neid bluefish'e.

Kui ükspäev otsisime randa, kus ujuda saaks (Bellportis ujumise randa pole), siis leidsime selle kõrvalkülast nimega Patchogue (hääldatakse pätšhoug või umbes nii).
Vette tuli peale meie ka üks kohalik väga jutukas noormees, kes rääkis, et põhi on merekarpe täis ja tema käib neid sealt söögiks korjamas. Meie leiutatud korjamisetehnika (ehk siis klämmimine sõnast clam) käib nii, et seisad kaelani vees, sorgid varbaga põhjaliivas ja kui tunned karpi varba all, siis urgitsed selle liivast välja (ikka varbaga), võtad ta pöidade vahele, teed väikse kõhulihaste harjutuse ehk tõstad põlved vastu rinda ja saadki oma taldade vahelt karbikese kätte. Me korjasime neid molluskeid väikse pangetäie. Sellest aitas üheks õhtusöögiks. Kuidas nunnad merepõhjast karpe korjasid (aastal 1957), näeb siit.

Need molluskid (clamid) elasid siin rannas.

Bellporti ümbrust lähemalt uurides leidsime ühe matkaraja ja raja pealt pilvikud. Neid me üles ei korjanud. Mine sa tea, äkki need pole sellised süütud pilvikud, nagu Eestis, äkki kohalikud on mürgised.

Sellises ilusas metsas olidki pilvikud.
Praegu meenus mulle, et vahepeal algas sügis ju. Sellest siis ka seened metsas. Aga kuna me käime alles rannas ujumas, siis ei ole veel tunnet, et sügis on.
Kuigi jah, kaks päeva tagasi tuli esimene jõulutinin telekast.

Kalaküpsised Jaapanist

Ükspäev sain Jaapanist hea sõbra käest paki. Seal olid muuhulgas pisikestes pakikestes õhulised küpsised, mis maitsesid nagu krevetid ja kala. Need tumedad küpsised ei olnud mitte šokolaadi vaid vetikalehega ümbritsetud. Parajalt vürtsised ja head õlle kõrvale.

Läksin mina mööda külatänavat

Olime vahepeal mõned päevad linnas väljas Bellporti külas Long Islandil. See on vana vaalapüüdjate küla. Enam nad vist vaalu ei püüa. Ei teagi, mida selle küla inimesed teevad. Või üleüldse - mida kõik need miljonid inimesed Long Islandil teevad oma rohelistes külades asuvates kenades majades?

Külas olid kõnniteed.

Meie "kodutänav".

Jäätiseputka.

Bussipeatus.

Kõik inimesed, kes vastu tulid või tee ääres tööd tegid, teretasid mind juba kaugelt. Kohe selline helge tunne tuli, nagu ma oleks eluaeg seal elanud :)

Me kaks aastat tagasi elasime ka seal külas mõned päevad.

Onnikesed

Onu Sami onnike ja...

... onu Tomi onnike.

Hiina tennis ja Eesti sokk

Sööge saia, sööge liha

Täna Brooklynis ringi kolistades sattusime tänavale, kuhu keset sõiduteed oli ehitatud väike väliköök. Vardas (teibas õigemini) keerutati siga ning mingit teist looma, kelle isikut me ei suutnud tuvastada.

Mehed lubasid lahkelt pilti teha.

Liiklus tänaval oli õhupallidega suletud ja ilmselt läks seal õhtul suuremaks peoks.

Edasi rutates tutvusime käigu pealt kohaliku potipõllundusega.

Ei tea, ka seal aias raksus ka käiakse :)

Sõjalaevad Brooklynis

Tänase vihmase sügisilma puhul käisime Brooklynis mereväesadamas kail number 7 otsimas Eesti miinijahtijat Sakala, mis tuli New Yorki seoses NATO õppustega.

Kuna selgus, et Brooklynis on vähemalt kaks mereväesadamat ja meie saabusime alguses valesse, siis läks hulk aega kaotsi ja õigesse sadamasse jõudsime alles pool tundi enne seda, kui lihtrahvale vastuvõtt lõpetati. Väravas tehti meile miinikontroll (leebe) ja meie küsimuse peale, et kuskohas asub miinijahtija Sakala, näitas kohalik väravavaht meile suuna laevale nimega Rauma. Rauma kuulub küll Norrale, aga mis seal vahet, eksole :) Jooksime meile jäänud poole tunniga mööda sadamat ringi, leidsime 7 laeva, aga Sakala polnud neist ükski ja nii jäid eesti meremehed tervitamata. Tervitasime siis Kanada meremeest, kes oli tegelikult naine.

Kolmapäeva õhtul olid Sakala meremehed ja Eesti kaitseatašee USA-s kolonel Meelis Kiili Eesti Majas, kus alguses räägiti juttu ja inimesed said meremeestelt igasuguseid asju küsida. Üritus kestis kella viieni hommikul, aga see üks poiss laevalt, keda ma järgmisel päeval kohtasin, nägi vaatamata magamata ööle väga hea välja ja meie küsimuse peale, et miks ta väsinud ei ole, teatas, et treenituse värk.

Siinkohal tervitused meie tuttavale meremehele Viljandimaal :)

Homme saab ka laevu vaatama minna, kell 9-14. Isikut tõendav dokument võtke kaasa, muidu väravast sisse ei saa.

Ja kui keegi juhtub Sakala üles leidma, siis öelge palun mulle ka, kus voodi all või kapi taga ta peidus oli.

***

Update: Sakala oligi nurga taga, nagu kommentaaridest selgub - Sakala on nurga taga, äärmise kai lõpus, Taani laevast järgmine, sadamahoone taga.

Ja vaadake meremeestest pilte ka.

Väike Eesti raamatute ja muude asjade pood New Yorgis

New Yorgi Eesti Majas asub eestikeelse ajalehe Vaba Eesti Sõna toimetus ja seal on alati (vist juba 60 aastat) müüdud eestikeelset kirjandust ja natuke ka suveniire jms. eesti asja.

Nüüd on see pood otsapidi internetis ka. Ning tasapisi seal asjade nimekiri pikeneb.

Kunst tänaval

Praktiline kunst.

Ja lõbus kunst.
Teised kunstijahtijad on siin.

Randalls Island ja Wards Island

Randalls Island ja Wards Island (see on paarissaar, kunagine ojakoht ainult eraldusjooneks vahel) on meile päris lähedal, kohe üle jõe. Varem oli seal väga metsik ja võssakasvanud, nüüd järjest kujundatakse ja istutatakse ja lükatakse suuri prahimägesid kokku ja kohati on olnud jube porine. Aga järjest ikka tekib jalgrattateid ja istumisekohti ja muru.

Saarel keegi ela peale psühhoneuroloogiahaigla patsientide (aga see haigla on seal hiigelsuur ja kõrge traataiaga piiratud). Veel on seal narkomaanide ja muidu oma eluga mitte hakkama saavate inimeste rehabilitatsiooniasutus. Ja tuletõrjujate õppekeskus ja uus suur pesapallistaadion ning tennisehallid. Parkide hoolduskeskus on ka seal. Ja veepuhastusjaam. Päris mitu asutust, nagu välja tuleb. Ma kõiki ilmselt ei nimetanud.

Hea rattaga sõita nende uute teede peal.

Hiljuti käis meie kandist suur torm üle ja mõned puud nõrkesid selle käes.

Eine ja muru

Ma olen neid väikseid campari tomateid söönud sel suvel tonnide viisi. Ja söön kuniks neid saada on :)

Suvelõpuputukas. Suur.

Täna kohtasin elus esimest korda tsikaadi, istus teine kiirteed ületava jalakäijate silla võrkaia küljes. Muidu poleks näinud, kui ta parasjagu põrisenud poleks. Aga ta siristas oma tiibadega ikka väga kõvasti. Pikkust oli sellel isendil nii umbes 5 sentimeetrit.

Viimasel pildil nühib jalaga oma silma.

Kui ta aru sai, et ma tema juurest ära ei lähe, siis hakkas vaikselt allapoole tagurdama.
Pärast pargis sirises ja põrises neid iga puu ja põõsa otsas, aga mul ei õnnestunud enam ühtegi neist näha. Nad jäid kohe vait, kui ma lähenesin.

Wikipedia räägib, et põrisevad ainult isased isendid. Ja mida kuumem ilm, seda kõvemat kära teevad. No täna polnud kuum midagi, normaalne 25 kraadi oli päikese käes.

Selline huvitav asi kasvas järve ääres.