new york ilma glamuurita: november 2009

See nädal peeti siin tänupühasid ja rahvas hakkas juba kolmapäeva lõunast linnast välja maale vanaema juurde sõitma. Või mõne ema või tädi või suure maja omaniku juurde. Kelle juurde kõik kalkunit sööma tulevad, lepitakse mõnel eelmisel peol kokku.

Meie kalkunisõbrad pole ja tavaliselt saame selle pühaga vaikselt hakkama, ilusa ilmaga teeme mõnes pargis grilli ja koleda ilmaga joome kodus veini.

Aga seekord tegi mu mees meie majaperemehele väikse teene just enne tänamise pühi ja selle tulemusena kutsuti meid neljapäeval nende pere pidusse. Sööming toimus majaperemehe poja äärelinnas asuvas suures majas (keldris kaheruutmeetrise teleka, massažitooli ja jooksulindiga tuba, esimesel korrusel suur kaheosaline elutuba ja köök maast laeni klaasuksega tagaaeda, ukse kohal rist, teisel korrusel neli magamistuba ja mõned vannitoad, pööningut kahjuks meile ei esitletud, ilmselt seal asus ka miskit eluks vajalikku), kus nad elavad naisega kahekesi.

Kui meid sinna kutsuti, ma mõtlesin, et ei taha minna. Et seal suur Itaalia perekond ja kuuldavasti toimuvad sellel rahval päris temperamentsed söömingud iganädalaselt. Ma nimelt loen kogu aeg Katu blogi ja järelikult ma tean hästi, kes need itaallased on :)

Siis muidugi sai uudishimu minust võitu ja kui meie majaperemehe poeg (nii umbes 55-aastane) meile järele tuli, siis läksin päris huviga kaasa. Peremees võeti ka kaasa. Ja veel korjasime tee pealt kaasa peremehe poja tütre maja-ja lapsehoidja (ühes isikus).

Esimese atraktsioonina esitleti meile peremehe poja tütre uut maja (eelmist maja näidati pärast pildi pealt). Maja oli sama suur, kui ta vanematel, ainult et teisel korrusel oli lisaks kaks mullivanniga vannituba. Ja üks tuba oli maja- ja lapsehoidjale. Maja näidati meile põhjendusega, et vanaisa (ehk siis meie maja peremees) pole oma lapselapse uut maja veel näinud.

Teise atraktsioonina esitleti meile peremehe poja auto numbrimärki, kuhu oli kirjutatud Sheriff's Office's Pennsylvania. Selle numbrimärgi saad, kui mõnele politseijaoskonnale teatud summa raha annetad.

Järgmiseks näidati meile ette peremehe poja naine - päritolult Kariibi mere saartelt, kuhu tema esivanemad rändasid nii paarsada aastat tagasi Indiast. Nii et polnudki päris itaalia pere vaid pooleldi mujalt lõunamaadest. Tema tutvustas meile menüüd. Algatuseks küsis, et kas vett-veini-õlut-limonaadi, me mehega valisime veini. Siis esitleti fooliumkarpides kohale toodud roogasid - kahte erinevat riisi (üks kollane ja teine ubadega), karrikana, sooja salatit (hautatud porgand,brokoli,kartul jms.), rohelist salatit (tomat, kurk, jääkapsas jne.), keedetud maguskartulit. Kalkunid olid ka kuskil olemas.

Ja siis ootasime, kuni veel külalisi kogunes. Vaatasime niikaua elutoa üle - seintel olid erinevad haridust tõendavad sertifikaadid nii meie majaperemehe poja kui ta naise ja nende poja omad. Nende tütre haridust seinad ei paljastanud.

Kaminaäärel oli hulgem kullatud metallist ja kristallist pudinaid. Kaminat süüdati puldiga, mispeale seal sees gaasituli põlema hakkas. Lühtritel, kardinatel, seinalampidel ja küünlajalgadel oli ohtralt plastikust ripatseid. Seintel mõned perekonnafotod ja inglipildid (ilusad). Mõned heledad sohvad ja kõverate jalagadega kirjumustrilised toolid. Kohvilaual suur kunstlillekorv ning söögilaual suur kunstlillepärg. Aga üldmulje polnud liiga kole :) Parkett läikis ja kõik oli hele ja puhas. Välisjalatsitega keegi tuppa ei tulnud, kes tahtis sai vetsus suurest korvist omale sussid võtta.

Kui nii umbes paarkümmend inimest oli kokku kogunenud (iga uus saabuv perekond tõi fooliumkarbiga sööki kaasa), siis algas püha söömaaeg. Kõigepealt seisime käest kinni ringis ümber laua ja igaüks pidi oma tänusõnad ütlema. Kuna kõik peale meie pere olid korrektselt usklikud, siis neil polnud probleemi, keda kõige eest tänada. Lisaks tänati ka oma perekonda ja sööki. Minul oli tänukõne ette valmistamata ja suutsin sooritada ainult ühe vigadega lause. Aga ega ma sellepärast vähem tänulik polnud :) Hilisemal vestlusel küsis meie majaperemehe pojatütre mees, et kas ma juhuslikult Poolast pärist pole, sest mul olevat aktsent (ja muidugi ainuke blond pea seltskonnas). Mu mehe kohta küsiti, et ega ta juhuslikult juut pole. Minu meelest on tal küll normaalne nina :)

Söömiseks jagati kätte oranžid kalkunipildiga papptaldrikud ja plastikust söögiriistad ning igaüks kühveldas endale kokku mis meeldis. Kaks kalkunit lebasid ka laual ja neid nüsis igaüks nagu oskas. Kõlava ooperilaulja häälega onu Henry (Itaalia poole pealt) näiteks rabas ühe tüseda koiva endale. See Henry pärast laulis võimsalt Happy Birthday, kui ühel neiul oli vaja sünnipäeva puhul küünalt koogi peal puhuda.

Kui kraam oli taldrikule saadud, siis leidsime omale koha köögilaua ääres koos maja perenaise ühe õe ja tema tütrega.

Nii me seal siis sõime, istudes köögilaua ääres pehmetel paksu läbipaistva kilega kaetud toolidel ja sama kilega kaetud laua taga. Kile alt paistsid kena kuldse reljeefse mustriga laudlina ja väikesed kuldsed plastikust lauakatted. Nojah, selles majast elab permanentselt kaks täiskasvanud inimest, aga neil vahel käivad külas ka nelja-aastased kaksikutest lapselapsed, võibolla sellepärast on osa mööblist kiletatud. Oo, ja kõverajalgsetele toolidele olid ka nummid valged sussid jalga õmmeldud.

Söök oli väga hea. Eriti hea oli karrikana.

Kui esimene osa söömingust läbi sai, siis tulid meiega kordamööda rääkima perekonna erinevad liikmed. Olime ainukesed uued inimesed seal seltskonnas. Ma ütleks, et oli huvitav. Panin näiteks tähele, et kõigil meestel olid kaelas vähemalt sentimeetrijämedused kuldketid (mõnel suur rist ka otsas), sama jämedad randmeketid ja suure kiviga kuldsõrmused. Naistel justkui polnudki nii palju ehteid. Kusjuures seltskond jaguneski nii, et mehed kõik Itaalia juurtega ja tumedanahalised naised India kandist. Pluss kaks eurooplast - meie.

Magustoitudest olid esindatud puuviljasalat, neoonvärvilise sisu ja šokolaadikreemiga kook, sidrunikook (pealt munavalgevahuga) ja paar kõrvitsakooki.

Kui magustoitudega ühele poole saime, hakkasin vaikselt kojuminekut ootama. Oli juba oldud kah ju. Aga tuli veel mõni tund olla.

Perenaine pani india muusikat (enne tuli jõululaule) ja hakkas tantsima. Vat see oli ilus. Olete ju India filme näinud ja perenaine just nii tantsiski nagu filmis, käed graatiliselt vonklemas. Küsisime peremehelt, et kas ta naine on kunagi tantsimist õppinud, aga polevat, talle lihtsalt meeldivat tantsida. Pärast tantsis üks ta õde ka, aga niisama, mitte india tantsu kuid sellegipoolest ilusasti, nagu lõunamaalased ikka. Nemad tõesti tantsivad :) Ega kaerajaan pole ju tants, see rohkem nagu hüpete sooritamine.

Kui majaomanik juturingiga meieni jõudis, siis ta küsis, et kas me Camparit oleme joonud ja ütles, et kõik itaallased joovad seda. Lasime omale natuke kallata, aga ega enne see asi juua ei kõlvanud, kui segasime mingit magusat limonaadi sisse. Ja siis hakati meile maja näitama kuni keldris asuva kütteruumini välja. Muuhulgas selgus, et nende pojal, kes töötab Albanys ühes riigiasutuses, kus tegeletakse allveelaevadega, on kaks maja (25-aastane, naist tal veel pole, kui teid peaks huvitama. Ja tal on Porsche, mis pole liisitud vaid välja ostetud. Porsche pilte saime ka loomulikult näha).

Peale majavaatamist näidati meile pererahva kolmkümmend aastat vana pulma-albumit, kus pruut oli tõeliselt ilus. Vananedes need tõmmud naised näo poolest nii kaunid enam pole. Ja pererahva tütre pulma-albumi vaatasime üle. Ning peremehe reisipildid San Marinosse ja Vatikani. Sinna juurde loeti ülest peremehe sugulaste kinnistute hulk San Marinos. Ka väikses digikaameras paiknevad fotod pidime üle vaatama, vähe neid seal polnud, sest pildistamist oli alustatud aastal 2008 ja vahepeal pilte arvutisse kaamerast laetud polnud.

Kui mehega oma diivanile hetkeks üksi jäime, astus ligi perenaise õde ja rääkis, kuidas ta oma 20-aastaselt surnud puudlile matused korraldas. Puudli pilti saime näha mobiiltelefonist. See naine oli omal ajal reisinud ka Euroopas ja külastanud nii Taanit, Norrat kui Rootsit, teadis kõigi nende pealinnu.

Kui suurem osa külalisi oli lahkunud, koristasid allesjäänud kolm naist (väljaarvatud mina) elamise ära, põrand võeti tolmuimejaga üle ja löödi mingi pehme lapiga läikima. Selle töö käigus ei pidanud majaperenaine paljuks oma piduliku kleidiga käpuli ümber söögilaua tiiru teha.

Kui meid autoga koju viidi (üritus oli kestnud 7 tundi, nii et nagu täistööpäev), saime veel kuulda, et antud perekonnal ka Poconos asuvas majaomanike kommuunis üks maja on, ilusti kinnisel turvatud territooriumil, kus paiknevad kommuunile kuuluvad suusatrampliin, basseinidehoone (saunadega) ja suur järv, millel paatidega kalastamas saab käia. Seal majas nad vahel käivad puhkamas, aga enamuse ajast seisab tühjana.

Nüüd ma siin mõtlen - kas see kuulub itaallaste tavapäraste iseloomuomaduste hulka - proovida anda võimalikult täielik ülevaade oma kinnisvarast ja autodest sama hästi kui võõrastele inimestele? Võibolla ma peaksin siin ära mainima, et antud rahvas on algselt pärit San Marinost, mis on 25 000 elanikuga Põhja-Itaalia mägedes asuv eraldi riigike või midagi niisugust. USA-sse tulid nad laevaga aastal 1962.

Praegu tuli mulle meelde, et kui oleng lõpu poole hakkas jõudma, hakati meid kutsuma ka nende suguvõsa jõulupeole. Pidu pidavat toimuma perenaise õetütre juures, kellel on veel suurem maja, kui see, kus me hetkel olime. Ära sa märgi.

Siinkohal võiks mulle nõu anda mõni itaaljaekspert teemal, et kas peaksin olema ärevil, kui seesama meie majaperemehe poeg, kes oma jutu järgi arvukate kinnistute omanik on, lükkab edasi väikese võla tasumist mu mehele? Et algul lubas, et reedel maksab, aga siis teatas, et tal hetkel on igasuguseid muid asju vaja maksta ja meile ta maksab järgmisel nädalal. On see normaalne?

Aga sellega pole tänupühade kirjeldamine veel lõppenud. Reedeks oli meid kutsutud väliseestlaste perre rosoljet sööma. Seal kaks pensionieas inimest ja süüa olevat nende jaoks liiga palju :) Oo, seal olid head söögid! Nagu perenaine mulle kunagi varem ütles, et kõik eesti naised oskavad hästi süüa teha. Ühesõnaga, eelroaks sõime eesti leiba Kanadast toodud pasteedi ja sulatatud juustuga (millel olid mandlilaastud), põhiroaks verivorsti, pohlamoosi (IKEA-st), hapukapsast, sooja sinki, peekonit, kartuli-porgandi-kaalika-pastinaagiputru ja rosoljet. Joogiks jällegi veini või õlut või limonaadi või vett. Magustoiduks Kanadast toodud Nanaimo bars (šokolaadi-kookose maiustus) ja kaerahelbe-jõhvika-õuna magustoit.

Eestlaste juures sõime kaunilt serviisilt ja seltskonda oli kokku kuus inimest. Lõpetuseks mängisime ussisõnade lauamängu. Kuna me kõik nägime seda esimest korda, siis algul läks palju aega reeglite selgekstegemiseks ja väga lõbus mäng oli. Järgmine kord mängime jõulude ajal seda mängu sama seltskonnaga, aga teises linnaosas. Siis oskame juba mõningat strateegiat rakendada.

Aitab ka nüüd. Pikk jutt s**t jutt, nagu ütleb Vello Vikerkaar. Loen seda praegu, vahva raamat.

Pilte seekord pole, ei julgenud itaallaste juurde esmakohtumise puhul kaamerat kaasa võtta. Olin kindel, et mõni lööming või sõnasõda ikka toimub, aga seekord jäi ära, sest seal perekonnas puudus Itaalia mõistes Mamma.

Meil siin saab lahutuse kätte 399 dollariga, nagu näitab silt seinal. Väike kiri lisab, et kohtukulud tulevad juurde.

Ja abikaasa allkirja pole lahutuse saamiseks vaja. Võibolla piisab, kui ütled kohtu kuuldes kolm korda , et ma lahutan oma naisest/mehest ja ongi asi tehtud :) Raha tuleb ilmselt ette maksta.

Nii et külastage Lahutusekeskust punkt kom, kui abikaasa ei taha lahutamiseks allkirja anda.

Nad räägivad hispaania keelt ka.

Kogemata on pildi alla vasakusse nurka sattunud sellise ilmega naisterahvas, kellelt allkirja saamine läheks ilmselt tunduvalt rohkem maksma kui 399 dollarit.

Ja Lahutuskeskuse reklaami alla on pandud noaga ähvardava mehe plakat. Meest on kloonitud igaks juhuks kümneks eksemplariks, et ikka mõjuks. Mehe iseloomustuseks on kirjutatud, et ninjatapja (nüüd ainult 25 dollarit!).

Ma tihti teen siin möödaminnes igasuguseid pilte, nagu turist, kes kunagi enam sellesse kohta ei satu (enamasti ei satu kah) ja pärast leian suvalisi asju, mis ühele pildile on kokku on kogunenud. Selle naise all vasakus nurgas ja ninjatapja plakati ma näiteks avastasin alles täna oma pildilt.

Pildi tegin eile, kui tulime reisilt Karumäele ja ootasime kuskil Harlemis valgusfoori all rohelist tuld.